Noored ja loomeinimesed on valdavalt “välja lülitatud” – ja praegu kasutatakse neid vaid poliitika ja võimu huvides ära. Loomeinimesed ja noored on sattunud tsooni – mitte küll Andrei Tarkovski omal ajal Tallinnas filmitud “soovide tsooni”, kuid üsna sarnasesse: täna on meil tegemist infoajastu väljalülitatute tsooniga: Zone of Disconnectedness, nagu selle on sõnastanud Ameerika geostrateeg Thomas Barnett.

Kui ühiskonna võimupositsioonide juurde ühendamine ei toimu loomulikul teel, siis on revolutsioon paratamatu just demokraatliku ühiskonna püsiväärtuste pärast. On tõsi, et ajaloos pole revolutsioonid olnud midagi toredat ja tavaliselt sõi revolutsioon oma lapsed, aga mõnikord tundub, et isegi revolutsioon ei saa enam olukorda hullemaks teha.

Olen kirjutanud, et postmodernses ühiskonnas ei ole tegelikult enam vaja veriseid revolutsioone, sest ühiskonna struktuurid pole nii jäigad kui varem, vaid nad on võrgustikulised ja painduvad. Sellest ka nüüdisaja niinimetatud laulvad, oranžid ja sametrevolutsioonid, mis on veretud, aga mille sihiks on ometi ühiskonna struktuuri radikaalne muutmine ja eliidivahetus ehk siis taas: “Plats puhtaks!”

Ja revolutsiooni, mis seab oma ideaaliks püsiväärtused, võib julgesti nimetada ka konservatiivseks revolutsiooniks.

Väljalülitatute tsoon

Hiljaaegu käisid meie moeloojad poliitikute juures toetust nõutamas ja said vastuseks, et ega riik või poliitikud saa moodi dikteerida. Samas taheti nende käest hoopis midagi muud: loominguks soodsaid tingimusi ja toetusi. Valitsuselt võib muidugi küsida mida iganes, aga valitsus annab alati vaid seda, mis valitsuse huvides.

Peeter Helme ütleb meie toompealaste kohta, et mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline, kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja peaks eelkõige tegema: vastutama ja olema eeskujuks.

Meie poliitiline juhtkond paitsi mõned üksikud liidrid on suhteliselt näotu ja nimetu. Marju Lauristin kinnitas juba kolm aastat tagasi ajalehes Sirp (“Eliit ja identiteet”, 22.6.2007), et “Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamikus nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse”.

Tänased noored – aktiivsed, teotahtelised – kiikavad teadagi üha enam laia maailma poole. Sest nende jaoks pole Eestis kohta. Kellelegi pole neid vaja muuks kui koristajaks ja sibiks. Neid kohti veel pakutakse.

Noored oleksid võimelised ühiskonna juhtimises kaasa rääkima, kuid nad on sellest ilma jäetud, sest võimul olev eliit on sulet ring ning rahvast võõrandunud. Andekad noored moodustavad tegelikult kontraeliidi, kes võiksid ühiskonda juhtida, aga kel pole seda võimalust. On öeldud, et noortel on kaks valikut: kas minna Eestist ära või saada “nooreks ja vihaseks”.

Uue loosungi vajadus

Kontraeliiti kuulub ka suur osa loomeinimesi, kuid nende enamik ilmselt ei soovigi poliitikaga tegeleda. Mõned aktiivsed, andekad ja erakordsed inimesed pole selleks ehk ka võimelised. Nemad moodustavad antieliidi.

Kirjanik teenib vähem kui tõlkija. Raamatu honorarist saab korra kõrtsis ja paar korda poes käia – aga romaani kirjutamine võtab tihti enam kui aasta. Ja siis veel imestatakse, miks meil pole noori romaanikirjanikke – millest nad peaksid küll kirjutamise ajal elama? Hea, et mõned pensionäridki veel kirjutavad…

“Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas niširühm,” ütleb Lauristin. Kontraeliiti ja antieliiti on vahest raske eraldada, aga kui revolutsioon võidab ja uus eliit pääseb positsioonidele, muutub vahe nähtavaks selle kaudu, kes suudab asuda võimu teostama ja kes “jääb oma liistude juurde”. Tegelikult on muidugi aeg unustada Villu Reiljani loosung “Igaüks jäägu oma liistude juurde!”, sest sellise hoiakuga ei saa üleüldse mingit eliidi vahetumist toimuda.

Ilmselt tuleb meil koos Peeter Helmega tunnistada: “Oleme [–] üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks [–] mida iganes. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi.”

Eliidi rotatsioon

Kui eliidi loomulikku rotatsiooni ei toimu, siis on vajalik revolutsiooniline rotatsioon ja revolutsioonilises faasis toetab antieliit alati kontraeliiti, sest see on ka tema võimalus.

Nüüdisaegses massiühiskonnas traditsioonilist eliiti kui kõlbelist autoriteeti muidugi ei tekigi, kuid võimul on ju ikka keegi. Majanduslikust ja poliitilisest eliidist ei saa me üle ega ümber. Iseasi on, et meie vaimne eliit on surutud marginaalseks ja autoriteete ei ole.

On õige, et Eesti vajab uut eliiti ja paraku ei teki see meie suht suletud ühiskonnas loomulikult, evolutsiooni teel. Kuigi nüüdisühiskonnas eksisteerib nn avatud eliidi printsiip, ei pääse tegelikult reeglina noored enam pumba juurde. Res Publica “äraostmatud” olid vahest viimased. Eesti ühiskonna stratifikatsioon on selline, et lõhe eliidi ja massi, rikaste ja vaeste vahel suureneb päev-päevalt.

Marju Lauristin kirjutab: “Eliidist on sotsiaalteadlased kirjutanud palju, määratletud on seda nii objektiivselt tipus oleva grupina, kogu ühiskonna seisukohalt olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina” kui subjektiivselt, isikutena, kes on oma eetika ja ideedega kujundanud ajavaimu ja rahva identiteeti.”

Me vajame Eestit, kus inimestel oleks hea elada ja kus ka noortel oleks võimalus oma talente rakendada enam kui superstaariks või selgeltnägijaks saades. Ja on näha, et iseenesest see ei teki. Ma ei tea, kas situatsioon on juba küllalt revolutsiooniline, kuid jää on hakanud liikuma, härrased.

Loo autor on sotsiaalteadlane ja teoloog.