Eksituste komöödia

Juba revolutsiooniaastal 1917 sattus Briti vastuluure MI5 huviorbiiti keegi madame Francesca. Madame oli kohvikuartist, kes esines mitmel pool Euroopas. Ta oli laulnud Pariisis, kuid 1919. aasta hakul kolinud Stockholmi. Naine oli nii andekas keelte peale, et oli Taanis isegi andnud prantsuse keele tunde. Mis on aga ühel kohvikulauljal pistmist Wuolijoega? Ei midagi rohkemat kui see, et MI5 oli kindel – madame Francesca ongi Hella Wuolijoki.

“12. jaanuaril 1917 kanti ette, et ta on sakslaste teenistuses. 17. veebruar 1917, on olnud mõne kuu intiimsuhetes Prantsuse saatkonna töötajaga Stockholmis. 23. detsember 1918, kahtlusalune ja ohtlik, püüab astuda kontakti Venemaalt tulnud Prantsuse ohvitseridega ja teiste Prantsuse ametiisikutega, et hankida neilt infot,” kogunesid MI5 toimikusse andmed.

Tegelikult olid Francesca ja Wuolijoki kaks eri isikut, üks laulis ja teine kirjutas. Ei oska arvata, mis küll põhjustas selle segaduse Briti luurajate peas. Kuid veebruaris 1919 jõudis MI5 siiski seisukohale, et Francesca ja Wuolijoki ei ole üks ja seesama isik. Ning et Wuolijoel pole mingit põhjust reisida artistinime Francesca all.

Naljakas lugu aga jätkus – kinnismõtetest on väga raske vabaneda. Augustis 1919 saabus Stockholmist ettekanne, mis põhines “usaldusväärsetel allikatel”. Madame Francescat peeti endiselt Hella Wuolijoeks!

“Väga hästi tuntud Helsingis, on tark, ettenägelik, äärmiselt energiline. Peab salongi. On proletariaadi ja Nõukogude Venemaa suurim eestvõitleja. Kasutades kogu oma naiselikku taipu ja energiat, püüab oma arvamusi peale suruda prominentsetele välisajakirjanikele ja diplomaatidele, kes sageli külastavad tema salongi ja kuulavad tema arvamusi tähtsate päevaküsimuste kohta. On praegu vahetus kontaktis Moskva & Petrogradi sovettidega, Saksa spartakistidega ja Jaapani saatkonnaga Stockholmis.”

Näib, et MI5 sai oma eksitusest peagi aru – rohkem toimikuis madame Francescast juttu ei tule.

Wuolijoki – inetu kuunägu

Oli selle eksitusega kuis oli, aga Wuolijoki pisteti Londonis nii või teisiti musta nimekirja. Jaanuaris 1920 saabus Briti konsulaartöötajale Helsingis hoiatus Wuolijoe kohta. Ja see ei pärinenud Briti luurelt, vaid – Eestist. “Eesti esindaja Londonis telegrafeeris, et tema valitsus annab teda, et teda /Wuolijokit/ ei saadetaks Ühendkuningriikidesse pressiatašeeks. Talle ei tuleks anda Ühendkuningriikide viisat.”

Nagu varemgi, ei olnud brittidel asjast lihtne aru saada. Aga parem karta kui kahetseda. Veebruaris mööniski viisade andmist koordineeriva Home Office’i peainspektor W. Haldane Porter: “See on üks neist lootusetuist Helsingi juhtumitest, milles näib olevat võimatu tõeni jõuda. Aga põhimõtte pärast mitte võtta riske teen ettepaneku toetada keeldumist.”

Porter saatis laiali ringkirja, milles hoiatati Wuolijoe eest. See naine on “üks peamisi punaseid agente Soomes ja tegutseb vahelülina Venemaa bolševike ja nende agentide vahel üle kogu maailma. Ta on tark ja väga ohtlik naine. Kirjeldus: lühike, inetu ja suurte silmadega kuunägu. Tema abikaasa Sulo Wuolijoki on samuti bolševik. Ei talle ega tema abikaasale ei tohi anda viisat ega lubada neid Ühendkuningriikide territooriumile.”

Nii ka läks – Wuolijokit Inglismaale ei lubatud. Asjaosaline ise sai sellest teada märtsi algul Helsingis. Briti konsulaarametnik Lennstrand ütles talle: “Briti valitsus ei taha rohkem sotsialiste Inglismaale.”

“Ma olen eestlane”

Arvatult solvus Wuolijoki hingepõhjani ja protestis ägedalt Briti võimude otsuse vastu. Ta kirjutas pika ja emotsionaalse kirja Briti leiboristide mõjukale poliitikule George Lansburyle. Kiri on huvitav ka seetõttu, et seal määratleb Wuolijoki selgelt oma rahvusliku kuuluvuse. “Sõja ajal määras minu hoiaku üks ülim asjaolu – ma olen eestlane. Eestlasena ma ihkasin kõige rohkem maailmas sakslaste lüüasaamist. Kui see tundub Teile kõrvalekaldumisena sotsialistliku internatsionalismi teelt, siis palun jätke meelde, et seitsesada aastat on minu rahvasugu äganud saksa parunite türannia all. Neil põhjusil ma tegin kõik, mis suutsin, et toetada Antanti üritust Soomes.”

Sealsamas avaldab Wuolijoki aga ka kindlat toetust bolševikele. “Minu suhtumise Venemaasse määrasid samad asjaolud. Isegi nii hilja kui veebruaris 1919 pooldasin ma liitlaste interventsiooni Venemaal – vähemasti kuni bolševikud on Eestist välja tõrjutud ja minu kaasmaalased suudavad end kaitsta Venemaa vastu. Alles järk-järgult hakkasin ma mõistma, et bolševikud on ainuke partei, mis on võimeline Venemaad valitsema ja seal maksma panema korra. Aga, mulle veelgi tähtsam, ma mõistsin, et vaid mitte-imperialistliku Nõukogude valitsuse olemasolu Venemaal saab garanteerida väikerahvaste iseseisvuse ja kindlustada vaba Eesti olemasolu.”

Kiri lõpeb murega tütar Vappu pärast ja lootusetuse nootidega. “Minu väikest tütart tuleb opereerida pimesoolepõletiku pärast, kuid praegustes vaikse terrorismi oludes ma ei taha teda usaldada selle linna arstide kätte. Ma ei saa sellistes tingimustes enam kirjutada ega tööd teha.”

Wuolijoe protestid ei kandnud vilja. Teda peeti endiselt vaenuliku riigi agendiks. Kuid tormi Briti poliitilistes ringkondades põhjustas eestlanna küll.

Churchill pani käe ette

Hämmastav, aga “punast” Wuolijokit peeti ühtlasi Saksa agendiks. Sõjaväeluure koloneli Vernon Kelli andmeil oli Wuolijoki “lähedalt seotud pr Aino Malmbergiga [–]. Mitte ainult pr Malmbergi kohta pole ette kantud, et ta on Saksa spioon, ka kaks tema kolmest pojast on teadaolevalt saanud väljaõppe Saksamaal tegutsemaks Saksa spioonidena Skandinaavias ning nad olid seotud Saksa õhutatud pommiaktidega Soomes.”

Üksmeelt loos aga polnud. Teine kõrge luureohvitser, Basil Thomson siiski arvas, et Wuolijoele võiks viisa anda. Ta argumenteeris seda ka sellega, et Inglismaal on juba Wuolijoe õde Salme, kes on märksa punasem. “Niisamuti olen ma näinud tema oma kirja, mis teatab, et ta tahab koolitada oma väikest tütart Inglismaal ja teeb ettepaneku sel põhjusel jääda aastaks.”

Luurajate vaheline vaidlus jõudis migratsiooni, aga ka julgeoleku eest vastutava ministri Edward Shortti lauale. Ilmselgelt ei soovinud too vastutust enda kanda võtta ning saatis 21. mail kirja Wuolijoe asjus sõjaminister Winston Churchillile. “Muidugi ma tegutsen lähtudes Teie ja Sir Vernon Kelli poolt väljendatud kindlast seisukohast, aga kui minu otsus seatakse kahtluse alla, siis on minu kohus öelda, et tegutsesin sõjaministri soovil.”

Churchill sai kolleegi soovist õigesti aru ja märkis kirjale: “Kas Te soovite, et ma võtan selle vastutuse enda peale?” Keeld igal juhul tuli. Ja mitte ainult põhjusel, et Wuolijoki võis brittide arvates olla Saksa spioon. Naist peeti ka punaseks ässitajaks. “Jaanuaris tehtud ettekande järgi tegi ta jõulist propagandat Briti sõdurite seas Willinge saarel ja tema propagandal oli mõningast edu.”

Sellega oli asi otsustatud.

Järellugu ehk Pekkala juhtum

1942. aastal arreteeriti Rootsis Briti saatkonna sekretär Roger Hinks, keda kahtlustati spioneerimises venelaste heaks. Ülekuulamistel rääkis ta nii mõndagi huvitavat ka Wuolijoe kohta. Selgus, et tolsamal 1920. aastal tutvustas Wuolijoki Helsingis kohalikele kommunistidele Lydia Stahli nimelist naist, kes paljastati hiljem Soomes kui Vene spioon. Stahl sõitis Pariisi, tehes vahepeatuse Londonis Wuolijoe õe Salme juures – erinevalt Hellast oli Salmel õnnestunud pääseda Inglismaale. Järgmisel aastal külastas Salme omakorda Lydiat Pariisis ja värbas ta agendiks kattenimega “Ignati”. Lydia tegutses luurajana nii Prantsusmaal kui ka USAs kuni arreteerimiseni Pariisis 1933. aastal.

Salme kandis toona nime Pekkala, ta oli abielus tuntud Soome kommunisti Eino Pekkalaga. Abielu aga purunes. Eino leidis uue naise, kelleks oli Hella sõbranna Mary Moorhouse – Briti kommunistliku partei aktiivne liige. Ka Salme leidis endale uue mehe ja samuti kommunisti – Palm Dutti.

See abielude lugu ei olekski ehk huvitav, kui sellele poleks aastaid hiljem järgnenud Soomet ja Rootsit raputanud spiooniafäär, mille üks võtmetegelasi oli seesama Hinks. Niisiis kohtusid 21. aprillil 1942 Stockholmis restoranis kaks vana sõbrannat, Hella ja Mary. Mõne aja pärast Mary lahkus ja ruttas kokkusaamisele Nõukogude kaubandusesinduse töötaja Roman Goubermaniga. Kümme minutit hiljem naasis ta restorani Hella juurde. Järgmisel päeval kordus “protseduur” täpselt samal viisil. Väike muutus siiski toimus, pärast naasmist Hella juurde, külastas Mary veel ka Hinksi. Olgu lisatud, et Gouberman tegi kohtumistele minnes ja tulles kõiksugu jänesehaake, et eksitada võimalikke jälitajaid.

Rootsi luure aga märkas, kuidas ühel kohtumisel andis Mary venelasele üle ajalehe ja ajakirja. Hiljem ei osanud ta seda usutavalt põhjendada. Juuni algul 1942 Mary vahistati. Ta oli ülekuulamisel sunnitud tunnistama, et kohtus ka Nõukogude saatkonna nõuniku Boriss Jartseviga. Miks? Et alustada mitteametlikke kõnelusi Soome väljumiseks sõjast.

Wuolijoki aga sõitis Helsingisse, kus ta samuti vahistati. Seekord ta lasti vabadusse, kuna tõendeid tema vastu ei olnud. Ent mitte kauaks. Septembris tabati langevarjur-spioon Kerttu Nuorteva, kelle ülesanne oli Soomes luua luurevõrk ja kontakti võtta Wuolijoega. Nuorteva pidas ülekuulamistel algul vastu, ent kevadel 1943 rääkis ta kõik ära. Mais Wuolijoki arreteeriti.

Ülekuulamistel väitis Wuolijoki, et ta püüdis vahendada rahuläbirääkimisi Nõukogude Liidu ja Soome vahel. Seetõttu otsis ta Stockholmis kontakti Jartseviga ja Mary aitas tal sidet pidada. Luuramist venelaste heaks Wuolijoki omaks ei võtnud. See ei aidanud. Wuolijoki mõisteti süüdistatuna riigireetmises surma, novembris 1943 muudeti surmaotsus eluaegseks vangistuseks. Kuid juba 1944. aasta septembris, pärast vaherahu sõlmimist Nõukogude Liiduga, Wuolijoki vabastati. Sõja järel osales ta aktiivselt poliitilises elus ja oli Soome Ringhäälingu peadirektor. Hella Wuolijoki suri 2. veebruaril 1954.

Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archivesile Londonis.