Miniatuursete mustade aukude loomise kohta Šveitsi mägede all on akadeemik ja Riigikogu president (nii ütleb ta abi ingliskeelne visiitkaart) Ergma ka ise vaatamas käinud. Ent meie teemaks pole seekord ei tähtede ega Higgsi bosonite, vaid hoopis inimeste sünd.

“Lapsi peaks te väga ohtralt tegema”

Tarmo Vahter: Peaaegu igal õhtul näeb Eesti rahvas telekas Ene Ergmat, kes esitab küsimuse, kas pension peaks sõltuma laste arvust. Kuidas see täpselt olema peaks?

Ene Ergma: Mina arvan küll, et peaks sõltuma, kuigi mul endal lapsi ei ole.

Vahter: Ja mis summa see oleks; kui palju ühe lapse pealt?

Ergma: Teate, see on välja pakutud ideena. Arutame kõigepealt, kas inimesed tahaksid toetada sellist mõtet. Me ju teame väga hästi, milline on meie demograafiline olukord.

Krister Kivi: Mulle on jäänud mulje, et iive on just paranenud, et oleme juba Euroopa keskmiste hulgas…

Ergma: Iive on natuke paranenud, aga me ei ole saavutanud seda, mis oli 90ndatel!

Inimesed elavad kauem ja vähenenud on ka väikelaste suremus, aga meie suurimaks probleemiks on ikkagi see, et meil on väga vähe lapsi; väga vähe inimesi.

Vahter: Oskate te täppisteadlasena öelda, palju neid olema peaks?

Ergma: No ma arvan, et meil oleks hästi, kui inimesi oleks umbes 10 miljonit.

Vahter: (Mõtlikult) 10 miljonit – palju selleks lapsi peaks tegema?

Ergma: (Lõbustatult) Lapsi peaks te väga ohtralt tegema, aga ma kardan, et sellega ei saa [te] nii kiiresti hakkama.

Vahter: (Kaasavõetud ajaleheväljalõiget näidates) Siin on üks värske näide, kuidas üks Prantsuse baarmen tegi “42 naist kahe aastaga rasedaks”. Kas selline isa peaks saama 42 lapse eest pensioni?

Ergma: Vastupidi, me ei räägi laste tegemisest, me räägime üles kasvatamisest.

8 aastat lapsekasvatamist

Vahter: Hüva. Mitu aastat inimene peaks olema last kasvatanud, et suuremat pensioni saada?

Ergma: Siiani on võetud, et kui inimene on kasvatanud kaheksa aastat – see on üks variantidest.

Kivi: Kaheksa aastat soosiks ka lapsendamist?

Ergma: Loomulikult; see kindlasti soosiks lapsendamist. Ma räägin teile üht asja – mina olen sellest põlvkonnast, kes on sündinud pärast sõda; pooled minu klassis olid lastekodulapsed Viljandis. Ja teate, mida ma mõtlesin siis? Ma siiamaani mäletan: küll on tore, et 10–20 aasta pärast saabub aeg, kui enam lastekodulapsi ei ole. (Ergma silmades on korraks kummaline läige)

Mul on väga kurb, et me peame ikka mõtlema lastekodude peale!

Kivi: Ma eeldan, et te olete kas või põgusalt oma elus mõelnud lastekodulapse lapsendamisele. Kas oleks liig küsida, mis on põhjused, miks te otsustasite seda mitte teha?

Ergma: Aga kujutage ette, kuidas ma olin Moskvas üüritoas (Ergma oli 1974–1988 seotud NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudiga – EE), teadmata, ega peremees end järgmisel päeval purju ei joo ja mind välja ei viska... Kujutage ette seda.

Vahter: Kas riik peaks tegema ka sellise rongavanemate andmepanga – inimestest, kes pole laste eest piisavalt hoolitsenud?

Ergma: Ma arvan, et see andmepank on olemas. On ju teada, Sotsiaalametil näiteks, taolised vanemad.

Vahter: Hüva. Oletame, et lapsed on saanud täiskasvanuks ja lähevad ära Austraaliasse. Sel juhul nad Eesti maksuametile oma tulusid ei deklareeri, aga kas vanemad peaksid ikka rohkem pensioni saama?

Ergma: (Kerge torkega) Kas teil on kade või?

Vahter: Mina ei ole kade, ma lihtsalt tahaks teada, kas see toimib ka sel juhul.

Ergma: Toimib küll! Pension võiks olla suurem just seetõttu, et inimese enda võimalused olid laste kasvatamise ajal veidike väiksemad.

Juba 25 000 vastanut

Kivi: Mu vanaemal on kuus last. Kui palju tema hakkaks pensioni saama, kui ettepanek läbi läheb?

Ergma: Ma vastan veel üks kord: see on esialgu üksnes välja pakutud küsimus! Et kuidas inimesed selle ettepaneku peale vaatavad.

Kivi: Olete te juba saanud tagasisidet, et kuidas selle ettepaneku peale vaadatakse?

Ergma: Me oleme saanud praegu (IRLi kodulehel olevale ankeedi kaudu – EE) üle 25 000 vastuse tagasi, me pole veel jõudnud neid kõiki läbi analüüsida. Saate aru, see on ju haruldane juhus! Tavaliselt sotsiaalteadlased teevad küsitlusi tuhandele inimesele.

Vahter: Võtame sellise tuntud näitleja ja laulja nagu Mart Sander, kes on teinud Eesti kultuuri heaks mitmesuguseid häid asju, aga kellel lapsi vist pole. Kas on põhjendatud, et tema pension saab olema väiksem kui mõnel inimesel, kelle lapsed kasvasid üles ja läksid näiteks Austraaliasse? Kas see on õiglane?

Ergma: No paneme siis Sanderi kõrvale sellise inimese nagu Teaduste Akadeemia akadeemik Ene Ergma – ja pidage meeles, et ma ei saa parlamendipensioni. Mina ei hakka selle pärast neid inimesi kadestama, sest sellal, kui nemad tegelesid laste üleskasvatamisega ja nende haridustee võib-olla kannatas, olin mina juba jumal teab kuskohas.

Rohkem tumedaid mehi

Vahter: Kas edukatel naispoliitikutel on keskmisest vähem lapsi?

Ergma: Oi jumal! Küsige mu käest midagi kergemat. (Paus) Pakostal on viis mu teada.

Vahter: Üks teie erakonna tõusev täht kurtis, et lasteasju on riigikogus väga raske läbi suruda, sest valijad valivad lasteta naisi, kes ei saa lasteasjadest aru.

Ergma: Ma küll ei tea, kes see täht oli. Mulle väga ei meeldi sellised jutud, et keegi rääkis kuskil midagi.

Vahter: Olgu peale. Te ütlesite, et Eestis peaks olema inimesi kümme miljonit. Väga auahne ja julge plaan…

Ergma: Ma olen võib-olla maksimalist. Vaadake, kui me läksime Euroopa Liitu, siis Res Publical oli ka tore loosung. Kuidas see oligi? “Rohkem seksikaid tumedaid mehi”, jah?

Nõunik Anneli Entson: (sosinal Ergma poole) “Tumedaid” ei olnud.

Vahter: (Innustunult) Ja kuidas selle loosungi täitmine edeneb? Kas see oli ka iibe tõstmiseks?

Ergma: See on väga tore küsimus.

Vahter: Kas te palun selgitaks – proua Ergma, teie olite ju ka Res Publicas –, et miks see plakat ütles, et “rohkem seksikaid mehi” ja “mitte rohkem seksikaid naisi”?

Ergma: Sest Eesti noored tüdrukud on hästi ilusad, ja neil oleks ka hea meel, kui…

Vahter: Ja mehed on hästi koledad?

Nõunik: (Ergmale, sosinal) Eesti mehi tuleks turgutada…

Vahter: Mis probleem siis Eesti meestel on?

Ergma: Teate, seda küsige, ausalt öeldes, enda käest, mis teie probleemid on.

Türgi ELi, miks mitte!

Kivi: Kas te põhimõtteliselt toetaks Türgi liitumist Euroopa Liiduga?

Ergma: Kui nad täidavad kõik kriteeriumid, siis miks mitte.

Kivi: Oleks see lahendus, mismoodi tulevikus saaks Eestis pensionid makstud – et siia tuleks palju tublisid Türgi peresid?

Ergma: Teate... mina siiski rõhuks selle peale, et me peame maksimaalselt püüdma ära kasutada oma võimalusi. Võib ju algul mõelda, et see on väga tore asi, et tuleb sisse inimesi, kes teevad töö ära, aga alati on ka teine pool.

Vahter: Ja see on?

Ergma: See on see, mis meil juba on käes. (kurssi muutes) Kui me mõtleme integreerimisele… (veel kord kurssi parandades) Lääne ühiskonnas me ju näeme siiamaani, kuidas on suured rahutused kas või Pariisi ümber nendes suurtes asulates.

Kivi: Mis aastal teie meelest võiks olla riigikogus esimene mustanahaline saadik, eeldades, et meil on sellise nahavärviga kodanikke?

Ergma: Minu arvates võiks kas või kohe olla, aastal 2011. See sõltub temast, sellest inimesest; sellest, mida ta välja pakub.