Hurts “Happiness”
Lõpevad George Michaeli lõpukirjad ning kaadrisse astuvad kaks noort britti, kes tunduvad juba oma esimese albumiga varaküpsed ja vallatud. Sealjuures õnnetud ja oma nurjunud esimese armastuse pärast ahastuses ja tühjaks pigistatud. Hurts on tegelikult 25 aastat ajast maas ja täis klišeesid. Kuidas kurat saab see siis samal ajal värske ja nii vastikult siiras olla? Kohati kõlab nagu poistebänd, aga nii võluvalt pole Take That kunagi 18+ kuulajale mõjunud. Paiguti nagu Enrique Iglesias, aga nii, et see meeldib ka vanale futumehele ja noorele sündipopigurmaanile. Kas see ongi popmuusika uus tase või on see alternatiivmuusika, mis ei mahu enam oma raamidesse ära?
Vaieldamatult on kõnealune album üks tõsine pähkel just selle tuuma mõistmisel. Nende muusika ja sõnum on ju lihtne ning konksudeta. See tekitabki hirmu ja miljon miksi. Hurts on nagu kurikamõrvar. Maailm ongi ju pealtnäha lihtne. Muide, plaadile on paigutatud ka duett Kylie Minogue’ga, kes on samuti väga ebakommertslikult lihtsalt ridade vahel ära mainitud, mitte suure kleepekana plaadikaanel teise suure kleepeka kõrval tekstiga “sisaldab 80 minutit muusikat”. Kas elu ongi tegelikult imeline? Vaadates lõhestunud enesele otsa – 10 või 5? Olgu 7