Freebass “It’s a Beautiful Life”
Üritan siin vältida mõnusat väljendit: “tol ajal”. Pagana keeruline.
Igatahes – sattusin koos Soome muusikaajakirjanikega festivalile Ruisrock. Ja terve see tee imestasin, miks nad kogu aeg naeravad Turu linna ja selle elanike üle. Lõpuks esitas Markku mulle küsimuse, mille peidus oli vargsi ka vastus: “Kas teil Eestis polegi siis sellist linna, kust tulevad kõik bassimehed?”
Loodan, et tookord ei vastanud Pärnu.
Täpselt samal ajal (olid alles ajad, 1996) hakkasid mõned mu lemmikbassimehed nii-öelda ära vajuma. Ja nemad olid pärit tõesti ühest ja samast linnast, Manchesterist.
Ja, oh hirmu, nüüd tegid nad 2010. aastal bändi. Ja see bänd läks laiali enne debüütalbumi ilmumist.
Kuid album ilmus ikkagi. Trillerdav ja ootamatult päikeseline ja. Ja see on igav.
Freebass oli: meloodiline tinistaja Peter Hook (Joy Division, New Order), sügaval maa all pulseeriv Mani (Stone Roses, Primal Scream) ning nii-öelda kindel käpp Andy Rourke (The Smiths). Ja siis veel laulja, kelle nime leiate Google’ist ja Wikipediast. Ja siis veel mõned külalised – näiteks nagu suurepärane Tim Burgess ansamblist The Charlatans.
Paberi peal on kõik suurepärane. Täpselt nagu olid omal ajal põnevad ka Peter Hooki eelmised bändid Monaco ning Revenge. Üks bass ja nimed, keda peab guugeldama.
Riskantse idee (kolm bassimeest koos) normaalne teostus võrdub vist: 3
