Tormisega Punktil

Äsja 80. sünnipäeva tähistanud helilooja Veljo Tormis oli septembri alguses Norras Kristiansandis peetud Punkti festivali peakülaline. Ja pange tähele, see polnud koorifestival. Tõnu Kaalep käis koos klassikuga seal.

Mul ei olnud au Veljo Tormist varem isiklikult tunda. Ja nii ehmatabki mind esimene kohtumine klassikuga, kes näeb välja hoopis teistsugune kui mu telesaadete ja Kalju Suure fotode najal tekkinud ettekujutus. Teksapüksid, valged tossud, üleõlakott, moodsad prilliraamid. Lendame väikese eesti ajakirjanike ja muusikategelaste seltskonnaga Kopenhaageni kaudu kohale. Kristiansand on sümpaatne tagasihoidlik mereäärne linnake, veidi väiksema elanike arvuga kui Tartu.

Festival juba algab samal ajal, esimene kontsert, kuhu jõuame, on Norra hetke vist kuumima räppari Salvador Sancheze oma. On nagu tunne, et peaks Tormist hoiatama, vaatan kavalehte ja ütlen, et see on ju hiphop, aga Tormis ei lase end kõigutada ja kuulab üsna agressiivse saundiga – räppar, trummar ja bassimees – etteaste lõpuni.

“See on selline moodne massaaž,” ütleb ta pärast.

*
Norra muusikute Jan Bangi ja Erik Honore juhtimisel juba kuuendat korda korraldatav Punkt on üsna radikaalne ja eklektiline festival, mis segab omavahel jazz’i, elektroonikat, rock’i ja nüüdsest ka koorilaulu. On välja kujunenud iga-aastased esinejad ja alati püütakse leida ka kedagi tõesti uut ja üllatavat. Kõigil Punktidel on mänginud näiteks mu vist 25 aasta olulisim lemmikmuusik, ilmselt pärast Miles Davist järgmine trompetikasutuse suur uuendaja Jon Hassell. Kohtasin teda hotelli fuajees ja tegin midagi, mida ma varem pole teinud: kõnetasin iidolit ja tänasin teda. Liigutav vestlus väga sümpaatse inimesega...

Punkti üks rõhuasetus on moodsate tehnoloogiate kasutamisele improviseerimiseks nii, nagu vanasti kasutati tavapille. Enamikul kontsertidest oli laval muusikuid, kelle tegevus jäi hämaraks, nad manipuleerisid sülearvutite, sämplerite ja jumal teab mis aparaatidega. Arvutite tipparv korraga laval oli vist viis.

See on tuleviku muusika, mõtlen õige mitmel kontserdil. Enamikul juhtudest puudub sellelt festivalilt kommertsile nii omane blaseerunud poos; aga samas pole ka liiga kaugele minevat elitarismi ja piiridetõmbamist žanride ja stiilide vahel.

*
Noorus on Punkti ajaloos esimene ülesastunud koor. Rahvariietes inimeste ilmumine tavaliselt väiksemaid koosseise kandnud lavale oli lausa ehmatav. 11 laulust koosnev kava algas hälli- ja pulmalauludega, mis pakkusid ootamatuid efekte – kes Tormist pole kuulnud, sel võis eriti huvitav olla; samas oli minulgi üle hulga aja neid huvitav kuulata, need tõestasid mu jaoks, et vaatamata süvenemisele folkloori on Tormis modernistlik helilooja. Dirigent Raul Talmar oli tõeline publikulemmik oma karismaatilise isiku ja dirigeerimisstiiliga.

Kulminatsioon oli aga lõpus, kus kooriga liitusid kohalikud noored meeslauljad, kes olid lühikese ajaga ära õppinud kaks laulu: soomekeelse, “Kanteletarist” pärit tekstiga “Kaitse, Jumal, sõja eest” ja Dave Murphy ja Jaak Johansoni poolt täiesti lauldavasse inglise keelde tõlgitud “Meile antakse”. Juhan Viidingu liigutav tekst (kõik ju teavad, algab sõnadega “Meile antakse rohtu...”) kõlas küll teisiti, kuid idee oli tõeliselt sama. Eksootilisest folkloorsusest alanud esinemine lõppes üldinimlike teemadega.

Ja siis järgnes tormiline aplaus. Jon Hassell rääkis mulle järgmisel hommikul hotelli kohvikus hetkeks kohtudes, kuidas talle meeldis “Kaitse, Jumal sõja eest”, eriti gongilöökide kasutamine seal.

*
Üks Punkti traditsioone on, et igale kontserdile järgneb väiksemas saalis remiksimine, mis tähendab seda, et mõni muusik või DJ võtab äsja kõlanust fragmente ja loob neist oma versiooni, töödeldes helisid tihti tundmatuseni ja lisades oma ideid. Tormist remiksis noor norra helilooja ja laulja Maja Ratjke. Väga dünaamiline remiks. Koorilauludest võetud katked, millest moodustuvad ühtlased minimalistlikud helimassiivid, ja siis äkki remiksija tekitatavad ootamatud, struktuuri lõhkuvad helid ja rütmid, ka laulis ta ise vahel hoopis midagi muud ilmselt olematus keeles. Ettekantava keskosas muutus rütm järsku korrapäraseks ja tekkis sünge bassikäik, kokku kõlas see peaaegu nagu dubstep. Kolmas mõtteline osa oli helgem, kõik muutus pehmemaks ja vaibus lõpuks. Osa sellest remiksist kõlab tõenäoliselt varsti Klassikaraadio NYYD-muusika saates.

*
Punkti viimase päeva üheks tipphetkeks oli Tormise loeng Punkti seminaril sellest, mis ikkagi on regilaul ja kuidas ta seda kasutab. Tõlkijaks ja ka kommentaatoriks oli muusikateadlane Triinu Ojamaa, muusikanäiteid esitas Nooruse koor, aga mitu korda laulis ka maestro ise. Lõpuks pandi kogu saal kaasa laulma, noodid ja sõnad olid enne laiali jagatud.

Kõige eksootilisem pealtvaataja oli Led Zeppelini John Paul Jones, ka tema laulis kaasa ja kirjeldas pärast erilist tunnet.

Ka muud ettekanded, mida kuulasin, olid huvitavad – näiteks paar päeva varem Tallinnaski esinenud Karl Bartose püüe selgitada helidega ümberkäimist eri ajastutel –, heas mõttes populaarteaduslikud, suure osa publikust moodustasid ilmselt kohaliku ülikooli tudengid.

*
Muusikafestivali põhilise näo loovad ikkagi esinejad. Keda veel mainida? Kindlasti Punkti peakorraldaja Jan Bangi äsjase plaadi “... and Poppies from Kandahar” esitluskontserti, kus olid laval trompetistid Jon Hassell ja Arve Henriksen ja lauljatar Sidsel Endresen, kaalutletult ilus, kuigi samas vahel ka dünaamiline muusika. Kui Hassell vahepeal pigem klahvpille mängis, siis oli see äravahetamiseni sarnane tema enda muusikaga. Või siis Norra improvisatsioonilise jazz’i, rock’i, müra ja ilu vahel hõljuva grupi Supersilent etteaste. Kuluaaridest kostis, et neid soojendab kavas välja kuulutamata John Paul Jones, soojendaski oma ülikeerulise ja ohtralt elektroonikat kasutava Merce Cunninghami tantsuetendusele loodud muusikaga, aga jäi ka Supersilentiga koos lavale. See on mu viimaste aastate suurim kontserdielamus ja JP Jonesil selles suur osa. Algul arglikumalt toimuvat tabada püüdes, siis aga mängu sisenedes ja sinna jäädes, vahel isegi peategelaseks saades, seljaga saali poole, et ülejäänud bändi näha, aeg-ajalt hüpeldes, mängides bassil palju noote, aga see polnud mõttetu ludistamine. Vapustav etteaste 64selt lapsepõlvekangelaselt – kuigi Zeppelinis jäi ta alati Page’i ja Planti varju.

*
Sellist festivali on ka meile vaja. Jazzkaarel on oma nišš, Pärnu Fiesta – mis oli olemuslikult Punktile väga lähedane festival – on ammu surnud.

Aga tasub pöialt hoida, tuleva aasta 20. ja 21. aprillil ongi Punkti valikkava kultuuripealinna külaliseks.

Tõnu Kaalepi sõitu toetasid Punkt-festival ja Kuninglik Norra Suursaatkond.