Olari Taal: Kadunud kümnend
Kunagi 1990. aastate alguses uuriti, miks kuuekümnendatel majandusarengult samal tasemel olnud Uganda ja Lõuna-Korea on kolmkümmend aastat hiljem nii erinevad. Selgus, et otsustavaks olid saanud valitsejate väärtushinnangud ehk signaalid, mida oma tegevusega rahvale edastatakse.
ELi liikmena tuginevad meie seadused euroopalikele väärtustele. Aga meile armsa õhtumaade demokraatia (tegelikult vaid üks demokraatia erivormidest) "tasuta kaasaandeks" on kiindumus populismi ja suundumus stagnatsiooni. Ilmselgelt vajalike suuremate otsuste ja muutuste osas käituvad valitsevad erakonnad nagu kuked, kes nokivad süljelärakat tulemusteta küll ühest äärest, küll teisest, ja siis kõnnivad kiredes edasi.
Enamik meist, eestimaalastest, ei mõista, miks Euroopa riigid venitavad tõsiste Venemaa-vastaste sanktsioonidega, kuigi Ukrainas ilmselgelt trambitakse õhtumaistel arusaamadel ja väärtustel. Trambib riik, mille rahvaarv on üle kuue korra ja majandusvõimsus üle kahekümne korra väiksem kui ELi ja NATO riikidel kokku. Me imestame, et Ungari, Slovakkia, Küprose ning isegi Tšehhi valitsejad on vastu uutele sanktsioonidele. Tegelikult on põhjus ikkagi võimalike tulevaste majandusprobleemidega kaasnev võimukaotus.
Soov jätkuvalt valitseda ei lase teha õigeid tulevikuotsuseid. Meiegi ei saa hakkama oma riigi jätkusuutlikkuse kindlustamisega. Mis sellest, et keegi ei sea kahtluse alla Jüri Raidla poolt viis aastat tagasi formuleeritud teese riigipidamise reformi vajalikkusest. Kuid koalitsioonid (kes parasjagu ka sinna ei kuuluks) räägivad mingit udujuttu, kuidas on lubamatu paati kõigutada, ja opositsioon tegeleb vaid süsteemi kosmeetilise populistliku remondi planeerimisega. Tulemus: kümme aastat reformideta seisakut, riigile kadunud kümnend.
Olemegi jõudnud olukorda, kus läinud sajandi otsustega saavutatud "reformide imemaa" kuvandist on saamas vaid nukker mälestus. Juba täna näeme mõne olulise statistilise näitaja osas Läti ja Leedu tagatulesid. Selge, rahvale arusaadava vahe tekkimine on vaid mõne aasta küsimus. Mis seisus olid lätlased veel viis aastat tagasi?
Kuuldavasti on riigi eduks vaja efektiivset avalikku sektorit, tarka sotsiaalpoliitikat ja kasvule motiveeritud majandust. Kui neist kahe esimese ümberkorraldamine eeldab paremal juhul kümmet aastat (millest vähemalt kolm aastat kulub revisjonile), siis majanduse stagnatsioonist väljatuleku ettevalmistamine vaid aastat-paari. See oleks aeg, millega saaks ümber korraldada maksusüsteemi, 80% lahendustest ongi selles. Just maksude kaudu antakse signaal ettevõtlusele, missugust majandust soovitakse ja soositakse. Meie tänane maksundus ei soosi innovatsiooni ega investeeringuid, vaid madalaid palkasid, olesklevaid ettevõtjaid ja nn puukolendeid - kümneid tuhandeid OÜsid, mille ainsaks äriks on olemasoleva maksusüsteemi seaduslik ärakasutamine.
Õnneks on vähemalt sellel teemal kodanikkonnas debatt alanud. Julgen seda valikut lihtsustatult kokku võtta järgmiselt. Esiteks, maksustada tuleb tulusid, mitte kulusid, s.t tööjõu maksustamisele tuleb eelistada ettevõtlustulude ja tarbimise maksustamist. Teiseks, maksustada ei tule mitte rikkaks saamist, vaid rikkust, see tähendaks mitmesuguste varaomamise maksude eelis-tamist palgatulu maksule. Kolmandaks mõned administratiivsed meetmed à la Indrek Neivelt, näiteks miinimumpalga järsk tõstmine ja pisiettevõtjate maksustamine vaid litsentsitasuga.
Niisama lihtne see ongi, tegelikult ka. Valitsejatel on vaja vaid rõõmsat riigimehelikku vaimujõudu ja ametnikel ennastsalgavat higistamist arvutamisel-kirjutamisel. On inimesi, kelle meelest eestimaalaste kaine meel tooks valitsejateks kas või keskerakonna, kui nad võtaksid eesmärgiks riigipidamise reformi. Ilma populismita.
Külalispeatoimetaja, mitte edevusest, vaid uudishimust
| Riik | % |
| Rootsi | 27,47 |
| Soome | 25,71 |
| Euroopa Liit | 21,68 |
| Venemaa | 19,55 |
| Eesti | 19,50 |
| Saksamaa | 19,41 |
| Leedu | 18,84* |
| Poola | 18,04 |
| Kreeka | 17,22 |
| Läti | 15,50* |
*2011 andmed
