VANA KULD: Käitumishäire reetis andeka lapse
Üheksa-aastane Mikk läks möödunud nädalal neljandasse klassi. Ta on klassikaaslastega sama kasvu, kuid aasta noorem, sest jättis peaaegu tervenisti vahele kolmanda klassi.
Mikk on tohutult uudishimulik. Ta käib mitmes huvialaringis, kokku on tal neid kaheksa. Teda huvitavad robootika ja kosmoloogia. Tartu Loodusmajas käib ta ornitoloogiaringis ja juhtmete ühendamise klubis, kus lapsed võtavad tehnikavidinad lahti ja panevad tagasi kokku. Lisaks õpib ta muusikakoolis.
Samas ei tea Mikk, mis on "Kättemaksukontor".
Miku juhtum näitab, et Eestis ei ole kerge olla andekas laps. Andekust ei osata koolis ega lasteaias isegi "diagnoosida". Miks muidu soovitas lastehoiu kasvataja poisi nelja-aastaselt imeliku käitumise tõttu psühhiaatri juurde viia. Või miks pidas klassijuhataja viitele õppivat Mikku käitumishäiretega lapseks?
Kui tema vanemad hakkasid uuri-ma, miks sai poiss käitumishindeks nelja, selgus lapse eripära.
Kes on andekas laps?
Kohtun Miku emaga Tartu ülikooli teaduskoolis, mille direktor on andekate laste uurija, sotsiaalteaduste doktor Viire Sepp. Nagisev kollane puutrepp viib kabinetti, kus teatakse vastust küsimusele, kes on andekas laps ja kuidas teda ära tunda.
Sepp on kirjutanud laste andekusest mahuka raamatu, kaitsnud samal teemal Hollandis doktorikraadi. Ta annab ülikoolis loenguid, kuid kurvastab, et tema loengutsüklis ei käi tulevasi õpetajaid. Ometi on andekus täpselt samasugune erivajadus nagu õpiraskus.
"Kui õpetaja oleks natukenegi lugenud andeka lapse eripäradest, siis poleks tekkinud olukorda, nagu meil tekkis Mikuga," ütleb Sepp.
Mikk läks esimesse klassi seitsmeaastaselt. Ta õppis lugema vahetult enne kooli, kuid vabatahtlikult raamatut kätte ei võtnud. Küll aga käis mitmes huviringis.
Koolis tekkisid Mikul käitumisraskused. Ta tõusis keset tundi püsti, segas teisi, esitas kogu aeg küsimusi. Õpetajale tundus Mikk hüper-aktiivne.
Ema püüdis Mikule selgitada, et koolis on reeglid, et õpetaja ei jõua temaga eraldi tegeleda, kuid Miku käitumine ei paranenud. See oli neli.
"Meil ei olnud muret selle nelja pärast, kuid laps oli kurb. Ta uuris, et kas ta nüüd ei saagi ülikooli."
Ema viis poja psühhiaatri juurde. Pärast uurimist selgus, et Mikk ei ole hüperaktiivne, vaid andekas! Samale järeldusele jõudsid Tartu õppenõustamiskeskuse psühholoogid, kes tegid poisile mitmesuguseid teste ja uuringuid.
Viire Sepp noogutab siinkohal võidukalt. Ei ole harvad juhtumid, mil andekad lapsed pahanduste pärast õppenõustamiskeskusse või psühhiaatri juurde satuvad.
"On huvitav, et andekale lapsele omased käitumisjooned annavad sageli samasuguse pildi, nagu täheldatakse hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire puhul. Loomulikult pole kõik andekad hüperaktiivsed ja hüperaktiivsed andekad, kuid siin peab olema tarkust see välja selgitada.
Sepp selgitab, et meditsiiniliselt on hüperaktiivne laps igas olukorras aktiivne, kuid andekas laps muutub hüperaktiivseks siis, kui tal on igav. "Koolitunnis tekib olukord, kus laps on intellektuaalselt stimuleerimata. Tema aju ei saa sööki ja siis ta hakkab möllama." Nii juhtus ka Mikuga. Mikk käitus hüperaktiivne lapse moel, sest tal oli tundides igav.
Mikk jätab ühe aasta vahele
Miku juhtum tõestab, et Eesti kooliõpetajad ei pruugi andekat last ära tunda.
"Alates seitsmendast klassist on tipud meil silmapiiril, sest siis jõuavad andekad olümpiaadidele ja "nad saab kätte". Aga noorematega on seis kehv," tõdeb Sepp. "Andekuse-alast koolitust peaks saama eriti just lasteaia- ja nooremate klasside õpetajad, sest nende teadlikkusest sõltub, kas leiame üles varjatud anded."
Kui Mikk oli jõudnud teise klassi, sattus Miku ema teaduskooli konverentsile, kus räägiti andekate laste õppetöö kiirendamisest ehk lapse klassi vahele jätmisest. Miku ema pöördus sama küsimusega mullu oktoobris Tartu linna haridus- ja tugiteenuste keskusse psühholoogi poole, kes tavaliselt tegeleb õpiraskustega lastega. Seal oldi varem andekaid lapsi näinud küll, kuid mitte kunagi polnud nad last testinud eesmärgiga, et tõestada koolile, et lapsel on tunnis igav.
Kiirtest näitas, et Mikk on üle keskmise andekas.
Kokku kestis Miku testimine neli kuud. Tänavu veebruaris otsustasid kool ja Tartu haridusametnikud, et Mikk on valmis keset õppeaastat üle minema kolmandasse klassi. Selles koolis polnud keegi varem klassi vahele jätnud. Arvati, et see on lapsele liiga suur koormus -võtta kolme kuuga läbi terve klassi õppekava. Aga uus klassijuhataja toetas poissi, korraldas koos teiste õpetajatega talle korra nädalas järeleõppmise.
Mai lõpuks oli Mikk läbinud kolmanda klassi õppekava ning viidi üle neljandasse klassi. Uued klassikaaslased võtsid Miku hästi vastu, samuti lubati poisil käia oma "vana" klassi üritustel.
Miku käitumishinne oli kolmanda klassi tunnistusel "viis". Mikul polnud enam käitumisega muret.
Viire Sepp peab Miku juhtumit õnnelikuks. Perekond ja uus klassijuhataja osutusid lapsele olulisteks õnnefaktoriteks. Samas teab ta teist andekat last, kes bürokraatia tõttu ei saanud klassi vahele jätta. "Võib ju andekust mõõta testidega - neid on tuhandeid -, kuid ikkagi pruugi need andekat last "ära tunda"," teab Sepp.
Ta puutus sellise juhtumiga kokku, kui uuris doktoritöö tarbeks olümpiaadidel osalenud andekaid lapsi. Kummalisel kombel näitasid ühe seni tipptulemusi saanud noormehe testi tulemused, et vaimsete võimete poolest on tegu imbetsilliga. Sepp uuris noormehelt, et milles asi. Too vastas: "Sain lahendussüsteemist kohe aru ja seda oli nii igav teha, ma mõtlesin oma süsteemi."
Sepp rõhutab, et andekus ei mahu piiridesse ja on alati individuaalne. Tihtilugu peetakse andekaks õpilast, kes õpib viitele, on sõltuv täiskasvanutest, tõstab tunnis kogu aeg kätt ja otsib pidevalt heakskiitu, kuid see võib olla kaugel tõelisest andekusest.
"Andekat last hinne ei tarvitse huvitadagi, teda see ei motiveeri - ta tahab sügavuti minna, ta on iseseisev," ütleb Sepp.
Nii Miku ema kui Viire Sepp kasutavad sõnapaari "individuaalne potentsiaal" ja "sooritusvõime piir". Miku sooritusvõime piir oli klassikaaslaste omast nii palju kõrgem.
Kui andekas laps läheb esimesse klassi ja tema andekus jääb avastamata, siis kuuendaks klassiks on ta teistega ühtlustunud. "See n-ö peade maharaiumine on koolis väga levinud," teab Sepp, "näiteks kui õpetaja ütleb vahele rääkivale lapsele, et ära sellest räägi, seda polnud õpikus. Õigem oleks julgustada last rääkima, et vaat kui huvitav, tule räägi meile kõigile. Või tee klassile viktoriin! Pole ju mõtet andekat last panna tulpade viisi lahendama ülesandeid, mida ta nagunii oskab. Või saata last muusikatundi, kui ta käib muusikakoolis ja õpib seal solfedžot."
Sepp toob näite lapsest, kes luges juba viieselt subtiitreid, kuid esimeses klassis pani õpetaja lapse veerima - ja laps veeriski püüdlikult.
Sepp räägib, et andekal lapsel on julgus riskida, intensiivselt reegleid vaidlustada ja kõik kahtluse alla panna. Andekat last ei pruugi rahuldada õpetaja sõnad, et "nii on ette nähtud" või "õpikus kirjutatud". Selline laps vajab põhjendusi, ta ei tunnista autoriteeti. Andekad lapsed võivad sageli olla ka nn draamakuningannad (näiteks tulevased näitlejad). Andekad lapsed reageerivad intensiivselt, nende emotsionaalne lävi on madal. Nad on tundlikud, tajuvad teravalt ebaõiglust ja astuvad selle vastu välja.
Miku ema noogutab Viire Sepa jutule kaasa. Tuttav värk!
Mikk on samuti ülikriitiline ja väga tundlik. Kui poiss näeb, et puid raiutakse, on ta väga kurb. Kui murtakse lill, on Mikk õnnetu. Andekat last iseloomustab suur hingestatus.
Tagantjärele teab Miku ema, et poisi pidanuks kooli panema aasta varem - tema poeg raiskas lasteaias aasta oma elust.
"Eesti koolisüsteem on pühendunud nõrgemate aitamisele," ütleb Sepp ja toob näitena PISA testid - meil on head tulemused nõrgemate järele aitamises, kuid ülesannetes, mis nõuavad kõrgemal tasemel analüüsi- ja sünteesioskust, oleme Euroopa keskmisest allpool.
Viire Sepp ütleb, et Tartu ülikooli teaduskool on võtnud oma missiooniks intellektuaalselt võimekate laste arengu toetamise. Teaduskooli kodulehelt võib leida ka abimaterjale andekate laste märkamiseks. Kui mõni vanem või õpetaja näeb enda läheduses andekat last, saatku ta nende teaduskooli.
"Õnneliku inimese saatuses on väga oluline õnnefaktor - kas on keegi, kes märkab annet? Laste puhul mängivad tugevat rolli võimed, pühendumus, loovus, kaaslased ja lasteaed või kool," ütleb Sepp.
Lapsepõlves on tähtis osa keskkonnal - ei saa rääkida male suurmeistrist, kui lapsele pole malenuppegi näidatud!
Miku huvides on tema nimi muudetud.
Hinnake oma last ja võrrelge teda eakaaslastega. Millised omadused teie last iseloomustavad (seejuures avalduvad enam kui tema eakaaslastel tavaliselt)? Vastake jah/ei ning lugege kokku, mitu jah-vastust saite.
1. Väga hea arutleja (lahendab hästi ülesandeid).
2. Õpib kiiresti.
3. Arenenud sõnavaraga.
4. Väga hea mäluga.
5. Võimeline (huvi korral) pikalt keskenduma.
6. Emotsionaalselt väga tundlik ja kergesti haavatav.
7. Väga kaastundlik.
8. Perfektsionist (omane soov olla täiuslik).
9. Tema tunded on intensiivsed ja tundeküllased.
10. Tundlik moraaliküsimustes ja huvitub neist varakult.
11. Väga uudishimulik.
12. Oma huvides väga sihikindel.
13. On väga energiline.
14. Eelistab vanemate laste või täiskasvanute seltskonda.
15. Hakkas väga varakult ja huviga lugema (enne lugemaõppimist tahab, et talle palju ette loetakse).
16. Väga palju erinevaid huvisid.
17. Väga hea huumorimeel.
18. Peab tähtsaks õiglust ja ausust.
19. Väga tähelepanelik vaatleja.
20. Väga hea kujutlusvõimega.
21. Väga loominguline.
22. Vaidleb innukalt vanemate inimestega.
23. Talle meeldivad numbrid.
24. Lahendab hästi piltmõistatusi.
Kui jah-vastuseid oli umbes 20 (+/- 2), siis peaksite oma lapse vaimse võimekuse ja õppevajaduste suhtes tähelepanelikum olema.
Lugu ilmus 10. septembril 2014
