Islamiriigi globaalne sõda
Massilised mahalaskmised, massivägistamised, peade maharaiumised ja muud metsikused ei ole ISi tegevuse kõrvalprodukt, vaid omamoodi visiitkaart: oma tegusid nad dokumenteerivad ja reklaamivad ise ning on nende üle uhked.
Esinedes 24. septembril ÜRO Peaassambleel, nimetas Barack Obama Islamiriiki (IS) üheks kolmest tähtsamast ohust. ISi kohta kuuleme iga päev õõvastavaid uudiseid. Väidetav ISi oht on kontrastis selle võitlejate arvuga: entusiastlikemate hinnangute kohaselt on tegemist 50 000 võitlejaga, tagasihoidlikumad hinnangud nimetavad 7000 sõdalast. ISi ohvreid loetletakse kümnetes tuhandetes. Võrdluseks nii palju, et lakkamatus sõjategevuses Kongos on tapetute arv juba ammu miljonites, millele lisanduvad sajad tuhanded vägistatud ja vigastatud naised.
Islamiriigi nimetus on eksitav: tegemist ei ole riigiga, vaid militaarse rühmitusega, mis ei kontrolli kindlaid territooriume, vaid liigub mobiilsete salkadena suurel alal, külvates surma ja õudust. Massilised mahalaskmised, massivägistamised, peade maharaiumised ja muud metsikused ei ole ISi tegevuse kõrvalprodukt, vaid omamoodi visiitkaart. Sõjakurjategijad püüavad tavaliselt oma kuritegusid varjata ja eitada, nagu praegu Haagis Radovan Karadžić. Teisiti on ISiga: oma tegusid nad dokumenteerivad, reklaamivad ja on nende üle uhked. Foto- ja videodokumendid mahalaskmiste ja peade maharaiumiste kohta on valmistanud IS ise, saatnud need telekanalitesse ja riputanud sotsiaalmeediasse. Nii mõnigi vaatleja on hämmingus: miks nad ei püüa endast jätta vähegi positiivset muljet? Sellise küsimuse esitajad ei saa terrori loogikast aru. Selle eesmärk on hirmu ja õuduse külvamine, vastaste demoraliseerimine.
Ei maksa siiski mõelda, et selline tegevus tekitab vaid hirmu ja jälestust. Julmal vägivallal on ka tohutu külgetõmbejõud, mis ei piirdu ISi vahetu tegevusalaga. Sellega liituvad võitlejad Venemaa Taga-Kaukaasiast, Põhja-Aafrikast, Araabia poolsaarelt, aga ka Lääne-Euroopast, Põhja-Ameerikast ning koguni Austraaliast. Lääne meedia on šokis 13aastase Belgia džihadisti Younes Abaaoudi pärast, kes poseerib fotodel, kalašnikov käes. Või Austraaliast pärit Khaled Sharroufi seitsmeaastase poja pärast, kes uhkelt hoiab käes maharaiutud pead. Asi ei piirdu meeste ja poistega. Kümned, kui mitte sajad noored naised ja lapseohtu tütarlapsed sõidavad džihadistide üleskutsete peale Iraaki ja Süüriasse, et saada võitlejate naisteks või kas või armukesteks.
IS koosneb sõdalastest. Kuid mille eest ja kelle vastu nad sõdivad? Ametlik versioon sisaldub nende nimes: nad tahavad kehtestada kalifaadi, Islamiriigi suuremal osal Lähis-Ida territooriumil (konkreetselt on juttu Süüriast ja Iraagist). See aga ei tähenda, et mõeldakse muslimiriiki, kas või juba seepärast, et valdav osa ISi ohvreid on muslimid. Ei saa isegi öelda, et võideldakse šiiitide vastu, mis nii Süürias kui ka Iraagis on suurim elanikerühm, kuna hirmsaimaid tapatalguid korraldatakse nimelt sunniitidega asustatud aladel. Nii näiteks püüti hävitada terve 83 000-liikmeline Šaitati hõim, mis julges ISile vastu astuda ja mõned linnad nendest puhastada. Kättemaks oli julm.
Džihadistlikud rühmitused on ennegi kasutanud sotsiaalmeediat oma ideede propagandaks. Reaalne võitlus käis aga ikkagi mujal. Ent ISi puhul on tegu esmakordse sõjalise jõuga, kelle tähtsaimad lahingud toimuvad virtuaalses ruumis. Muidugi on oluline hõivata üks või teine linn ja korraldada seal näidishukkamisi. Kuid sugugi vähem tähtis pole globaalne võitlus, mida peetakse internetis, kusjuures vastaseks ei ole lääs, kristlus või “valed” muslimid, vaid kogu maailm oma väidetavas pahelisuses.
