Me mõlemad teame, et see peaks olema promolugu. Gert Raudsepal (44) tuleb välja film ja nii on kombeks. Portreeartikkel mõnes ajakirjas või ajalehes. Küsimused selle kohta, mida näitleja hindab kunstis, kuid ennekõike elus – just nimelt elus. Kirjeldused intervjuu toimumispaigast (“Kohtume mere ääres, on tuuline”) või tähelepanelik menüükirjeldus (“Ta tellib kakaod ja värsket borši”). Kommentaarid lapsepõlvesõpradelt (“Ta ei ole muutunud”) või režissööridelt (“Väga hea huumorisoonega, kaameratundlik”). Üha kergemini sisse lipsavad superlatiivid (“Geenius, erakordne näitleja, harukordne ansamblimängija”).

Ja vastused, mis rõhutavad vajadust “olla ise”, leida iseenda kese. Olla pühendunud, kuid mitte karta eksida. Näitleja on filmi üle õnnelik, ta kiidab režissööri (“Oskas õigesti näitlejale läheneda – see on haruldane omadus”), kiidab partnereid ja mõtiskleb selle üle, kuidas elus on juba tehtud ka, varsti võiks tõmbuda linnalähedasse maakodusse kärast eemale, et panna maha peet ja võtta võib-olla kits. Portree, mis näitlejast maalitakse, võib olla isegi tõene (meie keskel liigub tõesti geeniusi), kuid idealiseerimine ja heroiseerimine jätab mulje, nagu oleks selle andehunniku kõrval David Bowie kõigest looduse aps. Ühtegi kriitilist märkust ei esine. Ei näitleja kohta ega näitlejalt endalt. See ei mõjuks hästi ja inimesed võivad solvuda. Me teame seda. Formaat on selge.