Rootsi ajakirjanik Thomas Sjöberg alustab oma raamatut, iseloomustades Bergmanit kui “vananevat seedehäiretega veidrikku, kes kandis alati baretti, kulunud nahkjopet ja spordikingi” ning kelle “religioossed mõtiskelud ja raskemeelsed filmid olid talle kaua mõistetamatud”. Sjöberg on mees, kes tõi bestselleriks saanud raamatus “Carl XVI Gustaf: Den motvillige monarken” (2010) avalikkuse ette Rootsi kuninga väidetavad tihedad külaskäigud striptiisiklubidesse. Näib, et Sjöbergi firmamärk on suure osa rootslaste identiteedi alustalade kõigutamine.

Bergmani-raamatus on ta võtnud vaatluse alla Bergmani suhted oma vanematega ja kümne naisega (kellest viiega oli ta abielus). Raamatu allikate loetelu on üle kolme raamatulehekülje pikk, aga… Raamat on nagu paljude allikatega seltskonnaajakirja artikkel, mis on venitatud ligi neljasajale leheküljele. Faktid, nimed, tsitaadid, lõigud kirjadest, päevikutest, aga puudub kaasahaaravus. Fluidumit pole.

Pigem soovitaksin lugeda 2005. aastal eesti keeles ilmunud “Kolme päevikut” (koostajad Bergman ja tema tütar Maria von Rosen) või Käbi Laretei 2008. aastal ilmunud raamatut “Kuhu kadus kõik see armastus?”. Tõeline Bergmani huviline võib aga end Sjöbergi raamatust läbi närida, ja võtta kõrvale Ingmar Bergmani “Laterna Magica”.

Bergman rääkis kunagi ühes intervjuus, et on kaks filmi, mida ta vaatab igal aastal uuesti üle, Victor Sjöströmi “Surmakutsar” ja Akira Kurosawa “Rashomon”. Bergmani filmidest osa on seda väärt, et neidki igal aastal üle vaadata. Sjöbergi raamatut ma teist korda ei loe.

Kadri Karro

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid