See, et Managua lennujaama ja hotelli töötajaskond tekstib, mind ei üllata. Ikkagi pealinn. Ja eriti see mind ei pahanda ka, sest teenindajatel on siiski aega ka minu jaoks. Kui aga jõuan džunglijõe äärsesse pisikesse hotelli ja näen sealset kaheliikmelist personali tekstimas, tahaksin ­kusagile kaugele ära joosta. Edasi läheb kõik ainult allamäge. Sandinistide revolutsiooni aastapäeval võtan ette 200kilomeetrise 10 tundi vältava taksosõidu. See sõit ei ole mõeldud ekskursiooniks, lihtsalt maa idapoolsed teeolud on sellised. Seal, kus neid üldse on.

Võimsa musta juuksepahmakaga indiaaniplika istub palmi all ja mida ta seal teeb? Teil on õigus – tekstib! Mida teevad noormehed külaservas? Sedasama! Siis on teel mootorratas. Sadulas pereisa, bensupaagil mudilane ja tagaistmel pereema. Ta istub sellises asendis nagu ennevanasti daamid hobusel, jalad ühel pool. Kätega ta end kinni ei hoia, neid on tal millekski muuks tarvis – tekstimiseks!

Väikelinna tänavat mööda läheb matuserongkäik. Ka selle hulgas on tekstijaid. Ei tea, kas kadunukesele pandi ikka telefon kaasa? Saaks siia ilma jäänutega ühendust pidada? Või äkki need paar matuselist just seda praegu teevadki – peavad kadunukesega ühendust?