Istume pärastlõunase päikese kumas võõrastemaja katusel, ümbritsetuna sadadest hoonetest koosnevast asulast, mis on kerkinud siia mägede vahele 3100 m kõrgusele vaid selleks, et teenindada Badrinathi templit ja siit aasta jooksul läbi kulgevat umbes miljonit palverändurit. Badrinathi tempel on üks India olulisemaid pühamuid, oluline verstapost mitmel riigi tähtsaimal palverännurajal. Uttarakhandis, Nepaliga külgnevas mägises Põhja-India osariigis moodustab Badrinath ühes Kedarnathi, Gangotri ja Yamunotriga Chota Char Dham Yatra palverännutuuri. Uttarakhandist saab alguse ka mitu India pühimat jõge, mis allavoolu kosutavad tuhandete kilomeetrite ulatuses sadade miljonite jüngrite vaime ja kehasid.

Võõrastemaja kuulub mu värske sõbra, 33aastase noore preestri Atuli perelekonnale ja on siia ehitatud nende toetajate ja “klientide” annetuste jõul. Sarnaselt Mata Di’ga kannab ka Atul pealaest jalatallani valget, nad on mõlemad hinduismi ühe peajumala Višnu järgijad ning ka Badrinathi tempel on pühendatud just Višnule. Ma tunnen vahel lausa allergiat India lihtklassi nöörivate laiskade ja ennasttäis preestrite vastu, ent Atul sümpatiseerib mulle esimesest hetkest oma malbe oleku ja sekulaarse maailmapildiga. Poliit­teaduse bakalaureusena oli ta esmalt soovinud hoopis ajakirjanikuks saada, kuni tung pühendada elu taevasematele väärtustele viis ta teisele teele. Kuulen järgnevail päevil üht-teist Atuli dilemmadest ja kuidas ta valikutest hoolimata nõuavad vanemad temalt siiani aeg-ajalt, et noormees naise võtaks ja tööle läheks.

Tempel ise on kui sinikollapunane värviplahvatus keset luitunud linnakest ja peatreppe ääristavad värviruudud meenutavad mulle nii kujult kui toonilt Mondriani maale. Templini viivaid teesid ääristavad sügiskõleduse eest villastesse pleedidesse mässitud kerjusmungad ja askeedid. Peavärava ees käratseb kümmekond noorukit, kohalik fotomaffia, kes haagib end külge igale palverändurile, et need soostuks templitreppidel end pildistada laskma. Üks dollar ja foto trükitakse kohapeal välja.

Keset templi siseõue seisab iidne kivipühamu, kus on varjul meetrikõrgune must Višnu kivikuju, aatriumi ümbritsevad aga väiksemad kõrvalaltarid, kus istuvad preestrid on varmalt valmis soovijatele kombetalitusi korraldama. Jään vestlema ühe preestriga, kes viipab mind enda juurde tuleaseme äärde istuma. Pool aastat veedab ta üleval Badrinathis, teise poole all kodulinnas töötades. Küsin täpsustavalt, mis riitusi ta teeb, mille peale mees vastab rahulolevalt: “Oh, sünnist surmani... Indias on lõputult tseremooniaid, kogu elu.”

Preester pärib mult tavapäraseid asju kodumaa ja pere kohta ning uurib, kas meil on kuulsaid sportlasi, samal ajal tegeldes kombetalitusega tuleaseme äärde saabunud härdailmelisele perele.

“Mis su nimi on?”

“Kris.”

“Kris... ja kõik?”

“Kristjan, ent Indias hääldavad inimesed seda kui religiooni nime (Christian), nii et piirdun Kris’iga.”

Preester retsiteerib nüüd sanskritikeelseid mantraid, mille vahele teispool tuleaset istuv pereisa pühasse leeki jumalaile andamiks seemneid heidab, ning jätkab paralleelselt minu küsitlemist:

“Ooo... Cristiano Ronaldo.”

“Ei, Cristiano kirjutatakse c-ga, minu nimi on k-ga.” Hääldan k-d inglise keeles kui “key”.

“Cristiano on gay?”

“Ei-ei...”

“Sina oled gay?”

“Ei-ei, nimi on tugeva k-ga.”

Peagi seavad end siseõue kivipõrandal korrapäraste ridadena istuma, õlg õlas kinni, kerjusmungad ja templifunktsionäärid, palverändurid ja sõdurid. See egalitaarne kogunemine on põhjustatud saabunud lõunatunnist, kui templis kõigile tasuta süüa jagatakse – riis, läätsesupp, juurviljahautis, nagu tavaliselt ikka sellistel puhkudel Indias, vahel lisaks ka magustoit ja tee. Pärast igaõhtust aarti teenistust asub siseõue varjukatuse alla aga viis-kuus muusikut ja tabla- ning dholi-rütmide ja andunud kirtani-laulude taustal saab hämarduvast päevast hilissügisene ööpimedus.

Badrinathist neli kilomeetrit ülesvoolu tõuseb jõekaldalt mööda mäekülge tilluke Mana-nimeline asula. Manast edasi pole aga muud, kui 24 kilomeetrit kõledat tühermaad Hiina/Tiibeti piirini, täis pikitud sõjaväerajatisi ja -patrulle. Kujutan vaimusilmas ette jäistest stepituultest nüpeldatud ajatut külakest, mis on resigneerunult leppinud oma kohaga maailma veerel.

Nagu ikka, on reaalsus pisut proosalisem ja “India viimane küla” on tänapäeval bränd, mille olemasolu meenutavad tee peal kolm-neli teeviita, nende hulgas India Riigipanga “...Sinuga lõpuni”. Mana peateegi on pigem lõputu vabaõhu-ostutänav, kus iga müürijupi peal on äravahetamiseni sarnane valik villaseid käpikuid, sokke, mütse, salle ja pleede. Etniliselt tiibetlastest memmed ja taadid tukuvad või koovad samas kõrval päikese käes, lunides Manasse bussidega saabuvaid hindu palverändureid: “Osta midagi, ükskõik mida.”

Mana kõrval on paarisaja meetri ulatuses võimalik näha ka püha ja salapärast Saraswati jõge, mida siiani puhtalt müütiliseks jõeks olin pidanud. Pärast Mana looklevat Saraswati jõgi maa all peaaegu tuhat kilomeetrit Allahabadini, kus ta nähtamatu kolmanda osana ühineb Gangese ja Yamunaga viimaste liitekohas. Iga 12 aasta tagant, aastatuhandeid ettemääratud ajal leiab just selles kohas aset maailma suurim inimkogunemine, mille jooksul kuni sada miljonit hindut kastab end vette pühade jõgede kokkuvoolukohas, uskudes, et vabaneb seeläbi lõputuid elusid kätkevast taassünniahelast.

(Vt: ekspress.delfi.ee/news/kohver/kumbh-mela?id=65676864.)

Jõuan Saraswati kose ääres järele poolele tosinale punasesse ja oranži mässitud babadele, ehitud keede, lillepärgade ja rastapatsidega. Üks neist seletab, et Badrinathis talvitub vaid kaheksa askeeti, ja pakib märsist välja võidunud kilega kaetud postkaardid, millistel üks nende seast alasti ülakehaga rinnust saati lumme maetuna Badrinathi eri punktides mediteerib.

Manast kuue kilomeetri pikkuse matka kaugusele jääb 122 meetri kõrgune Vasudhara kosk, mis purskub vertikaalsest kaljuseinast välja kitsalt kui surve all dušijuga, ent tugevad tuuled kannavad joa veeauruna laiali suuresti enne, kui see maapinnale jõuab. Vasudharast edasi lõhestavad horisonti juba jäiselt ja lumiselt elutud kaljuhiiud ning 7075 meetri kõrguse Satopanthi nõlvadelt alla limpsav liustikukeel. Minu saabudes asub kose juurest tagasiteele kaks kohalikku noorukit, kes selgitavad, et legendi kohaselt langeb kose all seistes vesi peale vaid puhta südamega inimestele. Turnin pikalt üles mööda kose kõrvalt järsult tõusvat kiviräbust kallakut, mis tipneb 30–40 m kõrguse kitsa koopasuuga. Koobas ise on polsterdatud linnusulgede ja -väljaheitekihiga, ent tugevad tuuleiilid kannavad mulle ootamatute pahvakutena veeauru selga ka veel siis, kui ma kose suudmest mitukümmend meetrit kõrgemal olen.

Veedan viimase õhtu ülal Badrinathis ühes Atuli ja 50. eluaastates vaimse õpetajaga, keda Atul kõrgelt austab. Mehe kreemjate seintega kambri põrandat katavad vaibad, aknaesist ja aset oranžid linad ning ka lae all pesunööril ripub lõputu kogus oranže salle ja kangaid. Jälgin pikalt igavust tundmata Atuli ja Swami omavahelist hindikeelset vestlust, keskendudes keelt mõistmata seda enam nende miimikale, hääletoonile ja -rütmile. Röökivas, tuututavas ja trummeldavas Indias on alati tõeliseks kosutuseks olla ümbritsetud teadlikult vaiksetest häältest. Hääletooni tõstmise asemel toob Swami rõhukohad oma jutus välja vastupidi peaaegu sosinani laskuval tämbril.

Ööd on sügise edenedes siin kõrgel järsult külmemaks muutunud ja Badrinathi ümbritsevaid mäeharju kattev lumekirme on vähem kui nädalavanune. Atul tõlgib korraga: “Swami ütles, et tunneb, kuidas lumesajuga tulevad talle alati värske hingamine ja värsked mõtted pähe.” Naeratan sisimas, mulle piisab ühest tõlgitud lausest, et teada – me räägime siiski sama keelt. Samavõrra kui mu pikad matkad kõrg-Himaalajas on inspireeritud seiklusjanust ja eepilistest maastikest, kutsub mind sinna vajadus luua sobivat mõtteruumi. Lumised mäeseinad aeglustavad alati ka muidu meelt orjavaid mõtteprotsesse, võimaldades välisel vaikusel ja puhtusel sisemaailmagi peegelduda. Olen tihti mägedes lumevallidesse samme trampides tundnud end puhta pliiatsijoonena valgel poognal.