Samas on Kaldmaa impressionistlikel lugudel ka konkreetsemaid tunnuseid – iga novelli lõppu on märgitud koht ja aeg, kus see kirjutatud on. Nii on autor seigelnud Islandilt Tallinnasse, Käsmust Kreekasse. Ehk võib aja-ja kohamääratlust vaadelda kui autokommunikatsiooni: et just sellel hetkel ja selles kohas settisid teksti just niisugused tunded ja elamused.

Need tunnused loovad eelduse maagilise realismi tekkimiseks. Kaldmaa hüppab sellest reaalsusest ühte teise, kus mäe otsas võib vabalt suur järv olla, naise kõhus inglitiibadega laps kasvada ning väike tüdruk sõiduautosid nagu pusletükke kokku panna. Seepärast meenutab “Väike terav nuga” mulle kohati Haruki Murakami teoseid, kus igapäeva tahavaatepeeglist paistab maanteel kappav metshobune ja loomaaiast haihtub äkitselt elevant. Aga nii Murakami kui Kaldmaa ime-elemendid osutavad lihtsale tõsiasjale: miski pole päris selline, millisena paistab. Kui kasutada Juri Lotmani mõtet, siis näiteks loodusnähtusi tajutakse Kaldmaa tekstides meenutus-või ennustusmärkidena, millele järgneb alati kursimuutus. Idatuul toob halba, lõunatuul head, teinekord puhub aga mitu tuult korraga, mis paneb narratiivi korralikult kõikuma ning lööb mineviku-ja olevikutasandid segamini.

Sestap ongi “Väike terav nuga” raamat, millest on keeruline selgete sõnadega kõneleda. Fookust nihutatakse teose jooksul nii mitu korda, et tekib küsimus, mida Kaldmaa t e g e l i k u l t näidata tahab. Ehk mäe otsas asuvat järve?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid