Ma ei hakka rääkima politseiriigi tagasitulekust ega agressiivsest välispoliitikast ega ümberpiiratud kindluse mentaalsusest. Räägime olmest. See jutt on ehk aktuaalne ka siinses kontekstis, kuna nii mõnigi kord olen kuulnud ka eestlasi nõukogude olmet taga nutmas. Kas või seesama vorstijutt. Mis puudutab vorsti kvaliteeti, siis tuletan meelde Moskvas omal ajal populaarset anekdooti (Moskva oli eri varustuskategooriaga linn, mis tähendas, et vorsti oli peaaegu alati ja seda toodi poodidesse kaks korda päevas, hommikul ja õhtul). Niisiis anekdoot: milline vorst on parem, hommikune või õhtune? Hommikune, sest öösel tulevad rotid vorstimasinatesse hernest sööma ja nii on hommikuses vorstis ka liha. Nali naljaks, aga mu isa olevat ise kuulnud, kuidas müüja karjub Moskva poes teisele: „Ära võta seda vorsti, Nastja, see vorst on elanikkonna jaoks!“