Ingvar Luhaääre reisi-satori’d*: Looduse ja tehiskeskkonna vastasseis Hongkongis

Ma pole kusagil näinud kujukamat looduse ja tehiskeskkonna vastasseisu kui Hongkongis. See paik on meeletult ülerahvastatud, aga südamesse jääb tunne, et see polegi halb. Ülerahvastatusest on selle head küljed paremini kui kusagil mujal üles leitud ja välja arendatud just neid.

Sattusin ühte parki, mis polnud suurem kui Viljandi vana Lastepark. Sadu väikesi hiinlasi õpetasid seal nende vanemad astuma esimesi samme. Käimaõpetamise park! Väga meeldiv õhkkond valitses seal, samuti ka kõrval kaldapealsel, kus ujutasid õngekorke sajad tihedalt üksteise kõrval seisvad õngitsejad. Ja mis hämmastav – hongkongi hiinlasel polegi nagu vahet, kas rääkida hiina või inglise keelt – mõlemat ta valdab. Seegi, et tänaväärsed kõnniteed kulgevad siin suuremalt jaolt läbi majade teise korruse tasandil tundub üllatavalt loomulik. Inimese ja looduse vastaseis aga avaldub otse piltlikult mäel, mis on kaetud tiheda padrikuga, kuid mida ründavad jalamilt valevad kõrghooned, justkui vaid hetkeks peatunud oma edasitungil mäkke. Üleval mäel eristab silm valget laiku, mis tähelepanelikumal silmitsemisel konkretiseerub valevaks ehitiseks: kunagine kuberneri residents. See tundub nagu kutsuvat alt ründavaid kõrghooneid: tulge, tulge, ikka ülespoole – tulge siia!... Väga võimalik, et mõne aasta või tõenäolisemalt siiski aastakümne pärast ongi kogu see mäekülg kõrghooneid täis. Meile, eestlastele, pole sellised asjad omased; see, et Viljandi Lastepark oleks täis käima õppivaid mudilasi ja nende vanemaid. Kahju, aga kuni see veel pole nii, eks siis nautigem seda luksust, mida pakub hajaasustuse hõredus ja mida tulevad turistid meie juurde imetlema juba ka Lääne-Euroopast.

*satori – zen-budismis valgustushetk, välgatus, hetkeline äratundmisele jõudmine.