Kuratliku ja ingelliku tasakaal
Milan Kundera “Naeru ja unustuse raamat” ilmus 1979. aastal prantsuse keeles. Selleks ajaks oli Milan Kundera juba neli aastat elanud Prantsusmaal. Kuigi ta suhtumine uutesse kaasmaalastesse on ajuti mõnevõrra irooniline, tuleb kummalisel kombel just selle kõrval eriti jampsliku ja absurdsena välja Böömimaa saatus (Tšehhoslovakkia sõna pole Kundera jaoks olemas). Ei saa sugugi öelda, et Kundera kriitikavabalt ülistaks n-ö vaba maailma, kus paljud kodumaalt pagenud tšehhid endale pelgupaiga leidsid, selleks on ta liiga selgepilguline ja tunneb inimest liiga hästi. Kuid loomulikult, Böömimaal, või siinkohal pigem ikkagi Tšehhoslovakkias, ei oleks see raamat tollal, ja veel kaua aega, saanud mitte mingil juhul ilmuda. Kas muide meie siin oleme juba niikaugel, et seda peab eraldi meelde tuletama?
Raamatus on seitse enam või vähem kollaažlikku ja tõsieluga segatud lugu. Variatsioonid mäletamisest ja unustamisest: kõigil peategelastel on probleem mäluga, kuigi alati ei pruugi olla selge, kas häda on pigem unustamises või mäletamises või need lihtsalt ei talitle „õigesti“. Muidugi esinevad Kundera raamatus inimesed, mehed ja naised, ja nende vahel on suhted. Vahel on see suhe armastus, vahel niisama erootiline tõmme, kuid üldiselt tekitavad suhted kannatusi ja ebamugavust. Kundera on teravmeelne nagu alati, ja terane kirjeldaja, kuid need inimsuhted mõjuvad siiski mõnevõrra pealiskaudsetena. Tegelikult need ongi suuresti illustratsioon millelegi muule. Kõigi nende kõleda- ja tühjavõitu inimsuhete taustal kõrgub ja laiub rahvuse, tšehhide mälu kadumine ja moondumine.
Variatsioonid naerust: Kundera järgi on kaht liiki naeru – kuratlik naer ja ingellik naer. Ingellik naer on heaolunaer, purskub välja rõõmust enese olemasolu ja maailma kauniduse üle. Kuratlik naer aga viitab asjade absurdsusele. Kundera poleks Kundera, kui ta annaks ühele naerule eelise teise ees. Ja veel üks üsna kõhe variatsioon inglitest, kui need ikka on inglid.
See, mille ümber tegelikult kõik siin raamatus keerleb, ilma milleta neid sündmusi lihtsalt poleks toimunud, on Nõukogule Liidu vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. See on pressinud oma ränga pitseri absoluutselt kõigele Böömimaal.
Selles mõttes on ilmumise ajastus hea, Venemaa sissetungi peale oleme sunnitud taas mõtlema, kuigi praegu on tegemist päevast päeva mahasalatava sõjaga Ukrainas. Kuid kas on Venemaa kunagi tunnistanud ka Böömimaa okupeerimist?
Ometi pole see raske lugemine. Nagu Kundera oma raamatuski mainib, ei ole maailm inimesele parim siis, kui teda valitsevad inglid, vaid ingellik ja kuratlik peavad olema tasakaalus. Ja selles raamatus on see tasakaal päris hea.
