Kaja Kallas: Vaese riigi valikud
Veneetsia oli majandusliku õitsengu musternäide, kuid muutus hiljem vaid muuseumiks. Miks?
Selle üle, miks osad riigid ja nende kodanikud on vaesed ja teised rikkad, on kirjutatud sadu teooriaid. Kuidas teha nii, et riik pööraks majandusliku heaolu teele ja ei keeraks sellelt kõrvale? Kuidas teha nii, et see heaolu jõuaks võimalikult suure hulga inimesteni?
Kui uskuda teooriaid, mis riigi rikkus on seotud geograafilise asukohaga, ei saa vastust, miks samades tingimustes tegutsevad ühiskonnad on siiski nii erineva arengutasemega. Võtame näiteks Põhja- ja Lõuna-Korea, või ajaloost Ida- ja Lääne-Saksamaa, aga miks mitte ka Mehhiko ja USA.
Ka kultuurilised sarnasused ja suhtumine töösse ei anna eristamiseks piisavat alust.
Teadmatuse hüpotees väidab, et osa riikide valitsejad lihtsalt ei tea, kuidas oma riiki ja rahvast rikkaks teha.
Daron Acemoglu ja James A.Robinson väidavad oma raamatus “Miks riigid ebaõnnestuvad?”, et vaesed riigid on vaesed, sest võimul olijad teevad valikuid, mis loovad vaest ühiskonda.
See ei juhtu autorite väitel mitte mõne vea tõttu või teadmatusest, vaid teadlikult. Pikaajalise edu ja heaoluriigi loomiseks on vaja luua vägagi kaasav poliitiline süsteem ja suutlikkus seda hoida. Kaasav poliitiline süsteem soodustab selgete reeglite loomise kaudu majanduse ja inimeste heaolu kasvu.
Näiteid võib tuua mitmeid - alates Suurbritannia arengust enne tööstusrevolutsiooni, kus poliitikas said õiguse osaleda järjest suuremad inimhulgad, see omakorda tõi kaasa tööstusrevolutsiooni, kuni kahe Korea erineva arengutasemeni.
Kui ei ole selgeid reegleid või valitseb hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga. Sel juhul pole ka erilist lootust majanduslikule heaolule, kui just ei kavatseta elada teiste arvelt. Kuid ka see pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Isegi mitte Kreekas.
