Ilmselt ei teki sellest laiemat ühiskondlikku diskussiooni, sest “ma ei taha sellisest rõvedusest midagi kuulda!” Jätangi teemaarenduse pedofiilia üle neile, kes teemat valdavad.

Skeptik saab minna mööda teist rada, mille ajakirjanik Nils Niitra samuti kätte näitas. Nimelt viis, kuidas kõnealune “professor” Eestis endale au ja kuulsust tekitas ning selle varal märkimisväärse järgijaskonna ja rahaallika kujundas. Iseenesest pole au ja kuulsus ning kena teenistus mingi patt. Küll aga tuleks tähelepanelikumalt suhtuda asjasse siis, kui asi puudutab meie tervist, olgu siis füüsilist või vaimset. Ilmselt on vähe neid, kes laseksid näiteks oma hambaid ravida nädalalõpukursuse läbinud ja sellest enesekindlust saanud “hambaterapeudil”. Küll aga tundub mõnele inimesele igati vastuvõetav mõte lasta oma ajusisest seisundit kruttida suvalise nimetusega terapeudil. Meedia peaks siinkohal appi tulema. Ajakirjanik kui uudishimulik ja uurimisvõimeline inimene, eriti terviseajakirjanik, võiks tunda sisemist tungi teada saada, kuidas asjad tegelikult on ning kas karismaatilise ja enesekindlusest tulvil esinemise taga ka sisu leidub.

Taas peab tõdema, et meedia vedas meid alt. Ühelt poolt võisime juba 2007. aastal lugeda, et “professoriga” seotud asjaolud pole sellised, nagu ta ise tahab neid näidata. “Veebruarist töötab Eestis ilma tegevusloata libakõrgkool, mis lubab pärast kolmeaastast õpet lõpetajatele kõrghariduse diplomit,” teatasid lühikeste uudisnuppude pealkirjad. “Hariduskoostöö keskus tegi vastavale Inglismaa keskusele päringu, kas nimetatud koolil on seal pädeva asutuse tunnustus, ja sai eitava vastuse.” Ehk õppijad investeerivad oma aega ja raha tegevusse, kus lubatu ja tegelikkus pole teineteisega kooskõlas. Lisaks on pidevalt tekitanud küsimusi “professori” enda pädevus õpetada psühholoogiat ja sellega kaasnevat ning töötada teiste inimestega (sh lastega), kui ettevalmistus sel alal ei näi esindavat häid akadeemilisi tavasid.

Teisalt söötis meedia meile lahkesti ja professionaalsete ringkondade hoiatuste kiuste ette kuvandit psühholoogiaprofessorist, kel käsil hulk rahvusvahelisi teadusprojekte ja kavas suurejoonelised kooliuuendused. Ruumi jagus ajalehtede ja ajakirjade veergudel, eetriaega Rahvusringhäälingu kanalites, isegi Tartu Ülikool ja SA Archimedes võimaldasid “professoril” oma kanaleid reklaamiks kasutada. Eriti groteskseks muutus olukord siis, kui skeptik.ee väljendas oma kriitilist hoiakut ühes maakonnalehes ilmunud persooniloo kohta ja leht seepeale blogija kohtukulli ette plaanis tuua.

Kindlasti peitub ses loos üldistuste terakesi. Esimene on üleskutse ajakirjanikele – olge kriitilised! Tundke vastutust, oma sõna jõudu. Kui on tegu terviseteemaga ja allikaks on isik, kelle ideed ja teod tunduvad kalduvat alternatiivsete poole, uurige tausta täpsemalt. Kui omal teadmisi vajaka jääb (oma kompetentsuse piiride tundmine on suurepärane isikuomadus), kasutage professionaalide abi. Vaimse tervise asjus oskavad päris psühholoogid ja professorid kindlasti seisukoha kujundada või vähemalt konteksti pakkuda.

Kui aga oled selliste teenuste potentsiaalne tarbija, siis ole ka kriitiline. Kas oled ikka kindel, et kolme aasta jooksul üks kord kuus nädalalõputi kokku saavad inimesed on pädevad tegelema sinu või su lähedaste vaimse seisundiga?

Seadus ei kaitse meid posijate ja muu umbluu eest, aga võiks, kasvõi natukene. On olukordi, kus me ise pole piisavalt tugevad, et seista vastu tühjadele, kuid kallitele ja sageli ohtlikele lubadustele. Eriti kui neid jagavad oma ebakompetentsusest mitteteadlikud isehakanud teadmainimesed, keda meedia on poputanud ja esitlenud kui pädevaid asjaosalisi.

Saada oma skeptilised mõtted ja vihjed skeptik@skeptik.ee