Nepal: Ootamatu ettemääratus
Nepal on koht, kus maa väriseb alailma – piisavalt vähe, et seda ei kajastataks rohkem kui mõne kohaliku lehe uudisnupus. Samas on räägitud sellest suurest, mis paratamatult on üks hetk tulemas. Kuid elada selles ootuses, teadmises iga päev? See pole ju võimalik. Siiski tabas mind nii mõnigi kord pärast väikest vabinat mõte, et kas nüüd on SEE käes. Viimati oli see selle aasta jaanuaris… Veel märtsis sõitsin ma seal ringi, sessamas Katmandu-Pokhara vahelises alas, kus elu voolas oma igapäevases rütmis. Ettevõtlikumad olid riisipõldudele jõgedest vett lasknud, et saada riisipõllult kaks saaki. Kitsad mägiteed olid täis kauba-, kütuse- ja loomaveoautosid. Täna on seis midagi hoopis muud. Nähes laupäevahommikul ühe oma Nepali sõbra ahastavat hüüdu Facebookis, et “ema, kus sa oled, anna endast teada, ma ei saa sinuga ühendust”, tabas mind halb eelaimus. Täna on mitmed maavärinat kajastavad lehed ja grupid sarnaseid hüüde täis. Meieni jõuab uudiseid sellest, mis on toimunud keskustes ja suuremates linnades. Samas on ilmselt kõige raskemalt pihta saanud hoopis külad epitsentri lähedal. Nepali külades ei ehitata väga vastupidavaid maju, sageli kasutatakse selleks kättesaadavat materjali, ei ole ei arhitekte, insenere ega professionaalseid ehitajaid. Küladest, kuhu on ka tavaoludes väga raske pääseda, ei oma peaaegu keegi ülevaadet hetkeolukorrast. Kopterid, millega sinna oleks võimalik saada, on liiga hõivatud turistide päästmisega turistide meelispaikadest – Everesti jalamilt ja teistelt populaarsetelt matkateedelt. Täna võin ma korraks rahulikult hingata, sest minu lähimad sõbrad Nepalis on pääsenud. Samas kriibib kurku teadmine, et nende ümber on niipalju hirmu ja leina. Just hetk tagasi (esmaspäeva hilisõhtul) ütles üks mu nepallasest sõber vestluse ajal, et “jälle hakkas rappuma”. See kõik pole veel läbi, maakoor ikka veel möllab, keegi ei julge isegi terveks jäänud majades magada ja väljas sajab vihma… Minu väike sõber, tüdruk lastekodust, kus kunagi töötasin, ja kes nüüd on juba peaaegu täisealine neiu, rääkis just, kuidas tema koduküla Gorkha piirkonnas on täielikult hävinud. Külas ei säilinud ühtegi maja, paljud said surma. Allesjäänuil pole ei süüa, ei vett, ei ravimeid. Samas plaanivad nad kohe, peale esmaabitarvikute kokku saamist mootorratastel startida sinnapoole, et viia vähegi leevendust sellesse piirkonda.