Haprad tütarlapsed ilmuvad lavale valgetes babydoll-kleitides, lilled peas ja ripsmed reas. Mängivad rahustavaid pille (laval on muu hulgas viiul, kontrabassid ja tšellod) ning laulavad leebe häälega. Tõotab tulla ohutu õhtu.

Esimene ärevust tekitav moment on see, kui pillide taga viibivad kaunitarid äkitselt kõik suud lahti teevad ja eeslauljale imetabase kuuehäälse, ukraina folgi toonides koori toeks saadavad. Siis hakkab rütm kiirenema. Äkitselt torkab silma, et jalas on daamidel robustsed tanksaapad. Lilled peas on ka tegelikult hirmuäratavalt suured. Malbe kabareelugu hakkab ähvardavaid noote võtma. Nii mõnegi “nuku” suust kostab jahmatav bassihääl. Hakkavad välja joonistuma täiesti seinast seina rollid – kes piuksub kassihäälega ja plõnksutab ripsmeid, kes räuskab, jalad harkis, nagu küla kõige kangem moor… Siis liiguvad nad ringipidi, nagu toolimängus, igaüks uue pilli juurde – ja mängivad neid edasi! Kel enne oli kontrabass, haarab nüüd akordioni, kes oli klahvka taga, saab nüüd flöödi, kitarritüdruk müdistab Aafrika trummiga… Veel on mängus ksü­lo­fon, trummid, tamburiinid, marakad, didgeridoo. Siis lähevad rollid sassi nagu käpikud: see, kes enne piiksus, räpib jämeda häälega nagu vana macho, “külamoor” staaritseb prantsuse keeles nagu 20ndate kabareediiva...

Tagantreast ilmub välja üks eriti õrn hiireke, kes lükkab teised eest ja räuskab koledal häälel: “Mul on üks pretensioon – ma pole vaip! Ma pole hortensia!!!” Lill lendab peast ja asi läheb käest ära. Hirvesilmsed tummfilmikaunitarid trambivad jalgu ja lõugavad mitmehäälses punkkooris, mis sarnaneb Laibachi või Marilyn Mansoniga. Kusjuures see kõik on ikka veel äärmiselt harmooniline! Siin ei ole ühtki juhuslikku, läbikomponeerimata heli.

Järgmisel hetkel läheb torm üle ja tütarlapsed nõksutavad laisalt puusi ning esitavad Laima Vaikule laadis estraadipala, mille sissejuhatuseks lausub üks neist külma diktorihäälega: “Ukraina neiud on üldiselt musikaalsed.” Ka estraadi pole kauaks, mõni hetk hiljem sõidavad sisse reggae-rütmid...

On ilmselge, et tegu on näitlejatega. Näitlejameisterlikkus on silmatorkav ning lavastuses ja rollimängus pole samuti ühtki juhuslikku nüanssi. Sama lugu on tekstidega – “vaiba ja hortensia” read näiteks pärinevad Aleksandr ­Vvedenskilt, pundi hittlugu “Rozõ/Donbass” on kirjutatud Shakespeare’i sonetile. Etendusse on pikitud veel Tarass Ševtšenko, Lesja Ukrainka, Jossif Brodski ja Charles Bukowski tekste.

Muusikutest-näitlejatest koosnev trupp on välja kasvanud kuulsast teatrist Dakh ning rabava kontsertetenduse on lavastanud ­Vladislav Troitski, kes on ühtlasi Ukraina tuntuima teatrifestivali GogolFest rajaja. Etendus on äärmiselt nutikalt läbi lavastatud, seejuures mitte nurki maha nüsides – lavastusliku peenmehaanika juures on alles jäänud metsik ja aus energia, puhas loodusjõud, millest ei jää ilma ka Bouffes du Nordi teatri ülemised rõdud ega tagaread. Etenduse intellektuaalse põhjaga pole ka liiale mindud – kultuuriajaloolise väärtusega tekste käsitletakse mänguliselt, õhus, mis saali hoovab, on puhas ja lihtne poeesia. Nii nagu pille ja rolle, vahetavad tegelased ka kostüüme, kõige vihasemat lugu tullakse esitama musta luige “patškades”.

Nende endi määratluse järgi on tegemist “friigikabareega”. See friiklus tundub tähendavat eelkõige seda, et nad räägivad kõiki keeli, mängivad kõiki pille ja on seejuures äärmiselt profid näitlejad. Imelapsed on ju ikka friigid!

Ameerika mägedega sarnanevas kontsertetenduses vahelduvad rütmid ja žanrid hämmastava kiirusega, mis ei tähenda, et sealt puuduks vaiksed tundlikud soolokohad ja sügavalt puudutavad, slaavi suurusega hingekriipivad momendid.

Kui Dakh Daughtersit on maailma mastaabis võrreldud Tiger Lilliesiga, siis Eesti muusikamaastikul sarnanevad nad kõige rohkem Eriti Kurva Muusika Ansambliga. Paljud nende palad on põimitud jutustustega, mis vägagi meenutavad Sven Kuntu lugusid, kus näiteks “laval seisab hirmus kolme peaga lohe ja laulab sulaselges prantsuse ­keeles ­jingle bell...”. Nii absurditajult kui esituse teatraalsuselt on need kaks bändi äärmiselt sarnased. Ka esteetika osas – mõlemad alustavad pidulikult, püüdlikult ontlikult, kuid läbielamiste käigus muutuvad asjad vähetähtsaks ning võimu võtab üpris lohakas elegants. See lill, mis erutunud näitlejannal peast lendab, toob elavalt meelde Kuntu fraki, mis etenduse lõpuks alati kuidagimoodi ühel õlal rippus. Etendusse pandud elu on olulisem kui püksis istuv särk. Ukrainlannad lõpetavad oma Pariisi kontserdi lihtsuse mõttes ujumistrikoodes.

Täpselt niisama jaburalt nagu Kuntu “Tšaardasi” alguse õudusjutt algab üks Dakh Daughtersi lugu kaasakiskuva, Bukowski luuletusel “Freedom” põhineva jutustusega mehest, kes tahtis oma naise kööginoaga maha lüüa ja verd oli palju, kuigi asjad läksid teisiti, kuna öö oli liiga pikk... Ja ükskõiksus viib vabadusele... Refrääniks on kolmes keeles taeva poole tõusev karje: “Oh jumal, mida sa teinud oled?!” Loo lõpus saab ingliskeelsest fraasist “Oh God!” sujuvalt ukrainakeelne “Oi gad!” (Oh jõletis!).

See avakosmose poole saadetud sõim hakkas bändi EuroMaidani esinemisel muidugi palju laiemas plaanis kõlama – kaasa mängis ka pilt, kus õblukesed üleelusuurustes karvastes meestekasukates tüdrukud taeva peale karjuvad.

Dakh Daughtersi Tallinna kontsert toimub mänguliste kunstide festivali “Maikellukese päevad” raames. Tänavuse festivali teemaks on tolerantsus. Sellega juhtub viimasel ajal nii Eestis kui maailmas kummalisi asju – kes ei talu nalja ja läheb selle nimel tapma, kes tahab samasoolised armunud ja armastajad “kappi tagasi” pressida, kes lööb teist usku vennal pea maha, kes saadab sõjapõgenikud koju tagasi... Maailmal on närvid läbi.

Dakh Daughters on oma elegantses žanrilt žanrile liuglevas liblikaesteetikas suurepärane näide, kuidas kõiki erinevaid, justkui vastandlikke väikseid maailmu kokku pannes saab tulemuseks ühe suure, võluva, ja ootamatult maitseka maailma.

Dakh Daughters
Esineb 22.–23. maini Tallinnas toimuval mänguliste kunstide festivalil “Maikellukese päevad”. Kontsertetendus “Rozõ” toimub 23. mail 2015 kell 19.00 Vene Teatris.

Idee ja lavastus Vladislav Troitski.

Muusikud Solomija Melnik, Ruslana Hazipova, Tetjana Gavriljuk, Natalka Galanevitš, Anna Nikitina, Zo, Nina Garenetska.

Heli Christophe le Maout. Video Ten point, Vj (Maksim Poberežski, Oleksii Tõšenko). Valgus Marija Volkova.