Sõnade taaskasutuskeskus
Mart Kangur
“Kõrgusekartus”
Kirimiri, 2015. 102 lk.
Kalju Kruusa
“Äädikkärbsed”
Kirimiri, 2015. 121 lk.
mina teen tühje sõnu / las nende täide / jääda neile kes / neid täide / viivad (lk 9)
Mart Kanguri raamatus on väga sõnakesksed luuletused. Eks ole, kõlab imelikult. Millised võiksid luuletused siis veel olla? Siiski, selleks et niiviisi ülepeakaela sukelduda sõnade sekka ja põrutada kaugele sõnaulgumerele, peab sõnadega väga hea sõber olema – et ka välja ujuda. Eks Mart Kangur on ka. Ta on täpne, leidlik ja tabav, tema “tühjad sõnad” tõesti saavadki täis. Tuleb nimetada, et tema sõnad on üsna lahked ja sõbralikud ka maailma vastu, kuigi krutskitega. Võiks ehk arvata, et sõnad mängivad siin omatahtsi ja omi mänge, kuid kaugel sellest, autor on piisavalt autoritaarne ega lase sõnadel endal üle pea kasvada ja suunab nad osavasti just sinna sängi, mis talle sobib ja ... // pihtas / põhjas (lk 17).
Ometi tundub, et nii umbes viimase viiendiku peal hakkab asi jääma lahjemaks ning kipub kaotama sihti ja suunda. Isegi mitte, et need mõttekäigud kuidagi mõttetumad oleksid, kuid mingi pinge või sidusus, mis eespool on nõnda tuntav, hakkab hajuma.
Aga igastahes üks päikeseline ja head meelt tekitav lugemine.
*
Kalju Kruusa “Äädikkärbsed” on raamat, mida tuleb lugeda aeglaselt. Seda lihtsalt ei saa kiiresti lugeda. Või siis pole mõtet, nii palju on siin tasandeid, mida maksab tähele panna. See raamat on ka tekkinud aeglaselt – see sisaldab Kruusa luuletusi aastaist 1995–2004.
Kunagi varem on Hasso Krull Kalju Kruusa luule kohta öelnud, et see on nagu fuuga. See käib täpselt ka selle raamatu kohta. See on mitmehäälne, mitmekeelne, mitmemeelne ... Lisaks Kruusa oma luuletustele on siin tekste veel kümmekonnalt luuletajalt – tõenäoliselt Kruusa tõlked itaalia, jaapani, inglise jt keeltest, seda pole öeldud, Kalju Kruusa tuttav luule, nagu ta väljendub.
Kohati käib see raamat mulle isiklikult närvidele. kastanjeyied kui jugendlikud luchtrid kyiguvad tuule käes, püüdes ületada cadripiire. zitron. appelsin... (lk 14). No tõesti. helehallid sidgardinad (lk 15).
Eks ma võiksin ju lugemata jätta, nagu ma palju jätangi. Aga seda jälle ka ei raatsi, loen ikka, veel mitmendat kordagi, nii hea raamat. Tahaksin võrrelda teda taaskasutuskeskusega. Mis on üks väga tänapäevane asutus. See raamat on selles mõttes ka. Aga kõik see, mis siin sees on, on hoopiski ajatu. Siin on ära tunda vanu õilsaid materjale – aga ilmselgelt saab ka mitmesugusest pahnast väga häid ja mõttekaid asju teha.
