Eelmise aasta juunis küsis Hans H. Luik oma arvamusartiklis, millised oleks tema võimalused orvuks jäänud Süüria lapsi läbi lapsendamise aidata.

Luige sõnul on praeguseks hetkeks tekkinud huvigrupp, kes võtaksid heal meelel mõned mustasilmsed lapsed eestlasteks kasvatada.

"Selline huvi on mitmel katoliiklikul noorel perel, lisaks ka Armin Kõomägil ja Varro Vooglaiul.

Kaks ministeeriumi, siseministeerium ja sotsiaalministeerium uurivad legaalseid võimalusi põgenikelaagreist Jordaanias või Türgis saatjateta beebisid asenduskodusse võtta. Saan aru nõnda, et lapsendamine on juriidiliselt keerukam ja "lõplikum" lahendus. Seetõttu räägimegi MTÜ Oma Pere’ga nüüd asenduskodu leidmisest lastele, kellel vanemad on kas kadunud või tapetud. Mina olen kodus arutanud justnimelt assüüria (kristlaste) lapse vastuvõtmist. Kristlasi kiusatakse muslimi maades praegu koledasti.

Aiman, et kui põgenikelaagrist kunagi mõni titt peaks Eesti kodusse sattuma, siis saab see toimuma ÜRO pagulasorganisatsiooni abil. Just nemad on kohapeal esindatud. ÜRO esindajaga Eestis arutasime ka, kuidas toimida mitmete lastekaubanduse vastaste seaduste tingimustes."

Taasavaldame Hans H. Luige artikli "Kui tahaks Eesti kodusse Süüria beebit?", mis ilmus esmakordselt Eesti Ekspressis 4. juunil 2015.

Meie kodus tekitas Urmas Paeda blogi lugemine ärevust. Instinktid hakkasid mängima. Paet ­kirjutas, mida ta nägi Süüria põgenike seas Jordaanias. Häda tõuseb taevani. Mõrtsukad on julmutsenud eriti kristlaste ja teiste mitte-sunniitide kallal. Kusagil seal on ilma vanemateta beebid, kusagil Eestis aga potentsiaalsed kasupered.

Need orvud kannatavad praegu laagrites, millest Paeda kinnitusel 85 protsenti ei täida elementaarseid puhtuse- ega toitumisnorme. Põgenikke on miljoneid, ainuüksi Türgi-Süüria piiril näiteks sadu tuhandeid. Orvud jäävad sinna aastateks.

Kui passi vaadata, siis viie aasta pärast olen mina juba... juba viis aastat vanem. Tähendab, minusugusel tuleks kasuvanemaks (või asendusvanemaks, ilma orbu lapsendamata) hakata kohe. Otsekohe. Suuremaid põgenikemasse me aidata ei suuda. Mõnikümmend titte minust nooremate vanemate peredesse oleks aga jõukohane. Mõnisada juba üllataks Euroopat. Mõni­tuhat paneks lasteaedu ehitama.

Pole aega oodata, millal riigid oma pagulase- ja sisserändajastaatused jagatud saavad. Rääkigu riigid mida tahes – pole sugugi kindel, et näiteks Itaalia üldse ulatub kontrollima oma territooriumi läbivat põgenikeäri. Samuti pole kindel, et eesti rahvas jõuab kunagi üksmeelele, keda ja kuipalju Eestisse vastu võtta.

Oma perekonda võime aga lapsi võtta, nagu ise tunneme. Kui keegi tahaks näiteks hukatud assüüria vanemate last lapsendada, kuidas see siis käiks?

Paet ütles Eesti Ekspressile eile, et sotsiaalministeerium peaks sel juhul tegema koostööd ÜRO pagulas­ametiga ja oma inimese ka põgenikelaagrisse saatma.

Sotsiaalministeerium ütleb ausalt, et peab asjale veidi otsa vaatama. “Oleneb, kus asub teie poolt peresse soovitud orb,” ütleb ministeeriumi osakonnajuhataja. Arvan, et titt asub võib-olla telklaagris kusagil Urfa linna lähistel Türgis. Olen seal käinud. Või ka Süüria põgenike laagris, seal põrgus, kus Urmas Paet hiljuti käis.

Türgi saatkond pole lapsendamishuviga veel kokku puutunud, ent lubab uurida Ankarast. Türklased on olnud tublid, nad on vastu võtnud üle kahe miljoni põgeniku. Ins’allah.

Ma ei tea, mida meie kodus otsustame. Võib-olla ahvatleb nooremaid peresid võimalus kasvatada kriisipiirkonna orbusid inimesteks, eurooplasteks, kristlasteks. Isegi lapse kadunud/tapetud vanemate religioonist ei teeks ma numbrit. Tühja sellest, kas beebi on ristitud või mitte. Nagu Ekspressi toimetuse kõige tõsisem kristlane Toivo Tänavsuu ütleb: hea, kui 10 protsenti titena ristitud lastest hiljem kirikus käima hakkab.

Uurin ja kirjutan edaspidi Eks­pressis, kui keeruline ja kas üldse võimalik on täita Urmas Paeda idealistlikku soovitust – ja täita eesti hälle.

P.S. 2009. aastal võttis valitsus vastu dokumendi "EV rahvastikupoliitika alused". Esialgu seisis selles dokumendis kirjas territoriaal-selektiivne printsiip, ehk vabariik valib ise, kust endale külalisi kutsub. Peaministri (st. Ansipi) strateegiabüroo heitis selle printsiibi dokumendist välja.
Kuid igaüks oma perega saame ikkagi valida, kas ja keda söögilaua juurde soovime. Võib-olla soovime veidi juurde mustade silmadega väikseid eestlasi, ja mitte võõrast ning ehk ohtlikku kultuuri kandvaid pagulasi? Kolmandate maade sisserändajate kvoot jääb meie riigil igal aastal täitmata, isegi kui mullusele juurde lisada tühised 20 Eestisse võetud pagulast.