Ma olen Nigeeriast. Ma palun asüüli

Asüülitaotlejate intervjueerimine võib võtta isegi kolm päeva. Päris kindel, et nad tõtt räägivad, ei saa kunagi olla.

Kolmapäeva, 20. mai õhtul kella 18 ajal astus Emmanuel O. – valge särk, teksad, kaelas roosad palvehelmed – sisse Pärnu maantee politseimaja uksest Tallinnas.

Ta läks valvelauas istunud mundrikandja juurde ja ütles kaks lauset:

“Ma olen Nigeeriast. Ma palun Eestilt asüüli.”

Valvelauas istunud ametnik ei imestanud. Tänaseks on Eesti bürokraadid asüülitaotlejatega harjunud. Kui kümmekond aastat tagasi palus Eestilt aastas asüüli keskeltläbi vaid mõniteist inimest (2005. aastal 11 ja 2006. aastal 7 inimest), siis nüüd on nende arv kümnekordistunud.