Mul on kollane kombinesoon. Vanaema ütleb mulle Tibu. Ta on kõiki oma kuut last nii nimetanud ja nimetab ka mind. Tibu.
Ma sündisin kaks kuud tagasi. Tol päeval puhus kevadine jahe tuul. Minu ema on 18 ja isa 20. Nad tutvusid erikoolis ja mul pole aimugi, kas nad üksteist armastavad. Keegi ei räägi nende abiellumisest.
Mu ema ja isa on erilised. Teistmoodi kui teised. Intellektipuudega. Neil on põhiharidus, aga nad on nagu suured lapsed.
Isa mängib enamiku ajast arvutis sõjamänge, tal on raske rääkida.
Ühel päeval vajutas loodus “enter”, ja siis tekkisingi mina.
Kui ma olin hakkama pandud, tekkis suur probleem, mis minuga teha. Kõik arvasid, et minust tuleb lahti saada. Emale ja isale anti koolis mõista, et olen tulevane riiklik häbiplekk, kõigi sotsiaaltöötajate hirm, sest kes mind hakkab kasvatama. Kes hakkab toitma? Mida oskab vaimupuudega ema teha pisikese beebiga? Kas ta oskab mind mähkida? Mulle rinda anda? Mind ­armastada?
Või mida teab vaimupuudega isa tulevikus mulle õpetada?
Vanaema näeb minus täielikku vastutustunde puudumist. Ta tegi ju kõik, et mind siia maailma ei tuleks. Vanaema käskis mu emal võtta tablette. Viis talle pakkide viisi beebipille ja uskus, et asi on kontrolli all.
Aga minu teine vanaema, mu isa ema, nii ei arvanud. Ta ütles emale, et tabletid rikuvad tervist, neid ei tohi võtta. Soovitas isal need tabletid ära peita. Tal endal on kuus last, ta teab, et lapsed on väga kasulikud. Ta selgitas mu emale ja isale, et kui saate lapse, hakkate riigilt raha saama. Täpipealt nii ütles. Saate lapse ja saate ka raha! Laps on kasulik koorem.
Ma ei tea, mis minust suurena saab.
Kui sa sünnid vaesusesse, siis vähestel on õnn sealt välja kasvada. Maakohtades on laps kõige olulisem “maavara”. Eesti kaardile peaks märkima “laste leiukohad”, sest laps toob perre raha.
Ka Tibu kasvatav vanaema räägib, et tema kõige suurem hirm oli, et tütar jääb rasedaks. „ Ta ise ka ütles, et lapsi veel ei taha. Möödunud suvel vaatasin, et hakkab paksemaks minema. Küsisin, kas ta on rase. Ei ole, vastas. Aga ühel päeval tunnistas üles, et mehe ema ei lubanud mulle öelda. Kui arstile läksime, siis oli aborti teha liiga hilja.“
Tibu pole sugugi ainus, kes on hädas. Iga sajas beebi/väikelaps on meil hädas. Kui 2006. aastal oli 0-2 aasta vanustest lastest vanemliku hoolitsuseta ja abi vajajaid 0,59 protsenti, siis mullu juba 1,15 protsenti.
Hädaliste suhtarv on selle ajaga kasvanud ligi kaks korda.
Tuntud poliitik, viie lapse ema Liisa Pakosta ütleb, et „ühelt poolt on n-ö ametlikud ootused laste kasvatamisele üha kasvanud ning teiselt poolt on noorte inimeste ettevalmistus lihtsamatekski elulisteks asjadeks muutunud nullilähedaseks. Väga paljud vanemad hakkavad alles lapse sünni järel katsetama, kuidas olukorraga hakkama saada.“

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega