Mööbel on ukse juures hunnikus ja ootab väljaviimist. Sama ukse juures, kus kunagi looklesid pikad järjekorrad spordisõpru, moehuvilisi, tungeldi öödiskole. Hallis valitseb väärikas vaikus. Jalutan veel korra üle põranda. Saal on laitmatult puhas. Evi ­Heinla on siin majas põrandaid pesnud 27 aastat.

“Ma töötasin Eesti Telegraafiagentuuris telegrafistina. Kui mul poeg sündis, tulin siia, alguses ajutiselt – kuni laps saab lasteaeda. Mu mees tundis direktorit hästi. Siin oli Vene ajal väga hea elu, suved olid vabad, kuna tippsportlased olid laagrites. Kunagi ei olnud tööpäevad nii pikad kui praegu. Niimoodi ma jäin: vabaduse nimel.

Kes tulid, need jäid. Siin oli enne üks koristaja-administraator 20 aastat ja enne seda oli 25 aastat Rimma – tema suri ära.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega