Venemaa ei täida (või õigemini täidab oma suva järgi valikuliselt) Haagi inimõiguste kohtu otsuseid; teatas, et ei täida Haagi arbitraažikohtu otsust Jukose asjus. Viimane on eriti markantne näide, kuna ­selle instantsi valis ­konflikti lahendamiseks Venemaa ise.

Ka siserindel toimub juriidilises sfääris pidevalt midagi huvitavat. Eesti meediassegi jõudis uudis, et Venemaa prokuratuur uurib Balti riikide iseseisvuse tunnustamise seaduslikkust, samas kui kodanik Vladimir Špitaljev püstitas prokuratuuri ees hoopis fundamentaalsema küsimuse: kas Nõukogude Liidu moodustamine oli seaduslik?

Arusaam õigusest – nii rahvusvahelisest kui riigisisesest – on Venemaal omapärane, kuna nii seadusandlik kui ka kohtuvõim on de facto allutatud täitevvõimule. Pole imestada, et nii analüütikute kui ka publiku tähelepanu fookuses on poliitikud ning ennekõike see üks. Teenimatult vähe tähelepanu on aga pööratud Venemaa esijuristile – konstitutsioonikohtu esimehele Valeri Zorkinile.

Kõigepealt tuleb märkida, et tegemist on targa, oma valdkonnas erudeeritud ja põhimõttekindla inimesega. Seda õpetlikum on peatuda tema vaadetel ja tegudel. Autoriteetse juristina osales Zorkin Venemaa demokraatliku konstitutsiooni väljatöötamisel ning aastal 1991 sai temast konstitutsioonikohtu esimees. Sellel kohal näitas ta oma sõltumatust ja oli president Jeltsini pidev oponent. Üks tolle aja kuulsamaid juhtumeid oli nn Kommunistliku partei kaasus (Jeltsin oli peatanud NLKP tegevuse). Konstitutsioonikohtunike arvamused lahknesid, kuid Zorkin surus läbi NLKPd rehabiliteeriva otsuse. Võiks arvata, et tegemist on veendunud kommunistiga, kuid asi on palju huvitavam. Näiteks on Zorkin väljendanud seisukohta, et pärisorjusest loobumine 1861. aastal oli saatuslik viga, see õõnestas vene tsivilisatsiooni vaimseid liitekohti (skrepõ), lisaks on ta veendunud perestroikavastane.

Zorkini vaateid iseloomustaksin kui omapärast konfutsiaanlust. Riigiasjades on kaks seisundit – kord ja korralagedus. Korda tagab jõud, kui see nõrgeneb, saabub kaose ja katastroofide ajastu. Bolševikud lõpetasid turbulentsiajastu, mille tekitasid 19. sajandi Venemaa liberaalsed valitsejad. Perestroika tõi aga uue kaose, mida lõpetas Putini tugev käsi. Hiljuti esines Zorkin juristi kohta ootamatu avaldusega, et Venemaa konstitutsioon on rahvusvaheliste lepingute suhtes ülimuslik.

Kõik see on filosoofia. Aga kuidas on lood praktikaga?

Viimased Zorkini etteasted on seotud Krimmi annekteerimise legitiimsusega. Lühidalt öeldes väidab ta, et see oli mitte üksnes vajalik, vaid ka seaduslik samm, kuna hoidis ära suure segaduse. Ning veelgi huvitavam: Krimmi annekteerimine on seaduslik, kuna alates 1993. aastast (s.t Vene parlamendi vägivaldsest laialisaatmisest Jeltsini poolt) pole Venemaa enam õigusriik. Siiski ei maksa 1993. aasta sündmust üle hinnata – Venemaa ei olnud õigusriik ka varem; 1918. aastal oli tal võimalus selleks saada, mille bolševikud nurjasid. 1990. aastate algul oli Venemaal järgmine võimalus, mis jällegi nurjus, ning selles ei mänginud just väikest rolli konstitutsioonikohtu esimees Valeri Zorkin.