Tänapäevaste salvestusvõimalustega saab ju küll proovida kahes maailmas korraga viibida – paned koju jõudes telesaate korduse, mobiiliga tehtud kontserdisalvestuse või proovivideo mängima ja oledki pealtvaataja. Aga see pole see. Niisuguste enese-tagantjärele-vaatamistega kaasnevad ebamugavad enesekriitilised üleelamised ja passiivsest vaatlemisest pole juttugi.

Võib-olla on selle kahes maailmas korraga olemise soovi sünnikoduks mu eelmine elu palgalise pealt- ja kõrvaltvaatajana? Et oma tegelikkust loova inimese roll on ikka veel üsna uus ja harjumatu? Nii nagu vanad, kulunud ja sissekantud käimad tunduvad alati kutsuvamad, nendesse torkad varbad sisse ja tead, et kõmbi või Vilsandile, ei ühtegi villi.

Tänapäevaste salvestus­võimalustega saab ju küll proovida kahes maailmas korraga viibida, aga see pole see.

Nii see (tõsine) inimene enamasti talitabki – läheb valu vältimiseks ikka oma vanade ja mugavate harjumuste ehk sissekäidud käimade juurde, ja isegi kui ta nende vanade harjumustega julgeb minna uusi maailmu avastama, jäävad need maailmad talle suletuks – ketsidega lihtsalt ei saa klubi uksest sisse. Inimene ei taha enamasti uskuda, et ebamugavus on ajutine tunne ja need uued lillelised platvormid hõõruvad küll esialgu varba verele, aga mõne aja pärast on nemadki sisse kantud.

Piiblis räägib Jeesus oma jüngritele, et nad ei saa korraga teenida kahte jumalat – teda ja mammonat. Itaallastel on vanasõna, et ühe persega ei saa kahe tooli peal istuda. Inglise keeles on ütlemine, et you can’t have your cake and eat it. Et kahte asja korraga ei saa – sa kas oled inimene, kellel on kook, või inimene, kes on koogi juba ära söönud – ilma koogita inimene. Õnneks on elu mitmetahulisem kui loogikaülesanne ning kooke saab alati juurde küpsetada. Jätkub nii söömiseks kui peos hoidmiseks.

Kui hästi järele mõelda, siis toiduvalmistamine ongi üks loogikast irduv viis olla ühtaegu – õigemini küll järjekorras – nii looja kui vaatleja, teenija kui nautleja. Ise küpsetan, ise katan laua, ise söön ja ise koristan. Olen kõiges kirglik osaline ega unista olemisest samal ajal kusagil mujal. Nagu vanasõnas – hundid söönud, lambad terved.