Etendused toimuvad ­neljal korral, 3., 4., 10., ja 11. oktoobril kell 19:19.

Kunst, mis riskib

Ei, ma ei räägi siin sahisevatest ekraanidest ega musta rullkraega noorsandidest Kanuti Gildi SAALis. Ma räägin kunstist, mis pole moodne, nagu seda on Draamateater, Arvo Pärt, Ita Ever ja “Padjaklubi”. Ma räägin kunstist, mis paneb mind mõtlema, mitte unustama. Ma räägin kunstist, mis otsib dialoogi, mitte ei suru oma pehmoajuideoloogiat mulle peale.

Tants

Alustasin väiksena rahvatantsust ning lõpetasin TLÜ koreograafia osakonnas. Ei ole paremat asja maailmas kui tantsimine ja tantsu vaatamine. Koreograafid ja tantsukompaniid, nagu Pina Bausch, LA LA LA Human Steps, Ivo Dimchev, Doris Uchlich, Alma Söderberg, on mu jaoks õhk ja vesi, tuli ja maa.

Teen, mida tahan

Mõni vahel ikka ütleb, et Sveta, elus peab vahepeal tegema asju, mis ei meeldi. Ma olen täpselt vastupidisel arvamusel. Inimene ei pea tegema mitte midagi, mida ta teha ei taha. Ja see ei ole mingisugune ärahellitatud y-generatsiooni moto, vaid kogemusel rajanev sisim veendumus. Elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste ning tegude peale, mis sind õnnelikuks ei tee. Kõlab pateetiliselt, tean.

Visualiseerimine

Vahepeal saadan “universumisse” mingisuguseid pildikesi või sõnastusi sellest, mida tahan saavutada või end tegemas näha, ning nii naljakas kui see ka poleks, hakkavad mõne aja möödudes need pildikesed realiseeruma. Näiteks kui jäin auto alla ning murdsin kaks luud (üks ei pidanudki arsti sõnul kokku kasvama), kujutasin ette, et mu luud on terved, kuidas ma juba kõnnin ilma karkudeta, jooksen, tantsin jne. Tasapisi hakkasidki arsti üllatuseks luud kokku kasvama.