Ajakirjandus on paraku kaduv, kirjandus seevastu monumentaalse ambitsiooniga ning tihtilugu pika säilivusajaga. Olnuks kahju, kui nii ladusa sulega mees nagu Stepan Karja poleks toekamat ajakonservi loonud. Pealt kaheksakümnene mees on viimastel aastatel kirjutanud kolm toekat raamatut, mis kõnelevad setopoisi Paul Võsonurme lapsepõlvest ja noorusest.

“Võõrad majas” on sarja kolmas raamat. See on rammus ja aeglane lugemine – ligi pooltuhat lehekülge, kus sündmused kulgevad elu loomulikus rütmis. Kirjanduslikke kunsttükke Karja ei tarvita, mistap hajapäine lugeja võib raamatust väsida. Oleks ju kerge seada üles mõned küsimused – kes seda ikkagi tegi ja mis tollest välja tuli? Ent mitte ainult meelelahutus, vaid nii turundajad kui poliitikud püüavad rahvast loojutustamisega ning ses valguses on värskendav lugeda raamatut, kus põnevus ei ole sihilikult üles kruvitud.

“Võõrad majas” on nagu ekskursioon Setomaale teise maailmasõja ajaraamis. Sellist inimrohket keskkonda, kus suhted ja sugulused moodustavad tiheda lõime, leidub tänapäeval Aasias, Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. Höko, I’ro, Löös’ka, Kreepa, Unask – ainu­üksi nimed kõnelevad teistmoodi maailmast. Muuseas, raamatu vähesed naljakohad on need, kus meile tavalisi eesti nimesid peetakse väga kummalisteks. Karja tegelastest õhkub soojust ja lähedust, mis tekitab mus iha riietuda linasesse, kängitseda jalad pastlaisse ja minna, vikat käes, lehmale heina niitma. Ühtaegu ilus ja piinlik, kui linnainimene nõnda tunneb. Teine maailmasõda oli nähtavasti murdepunktiks, pärast mida linnastumine meilgi võimust võttis.

Võluv on, kui avatult julgeb Karja alter ego Paul ehk Paali suhelda ja kuidas oskab võtta pöördumatut – ka surma – rahuliku kõrvalseisjana. See pole lapsikus, vaid tajumise viis, mida mõni jääbki õppima. “Võõraid majas” võikski lugeda omamoodi psühholoogilise raviraamatuna, vaimse aeglustina, mis aitab rapsivas üleskruvitud emotsioonide keskkonnas tempo maha võtta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid