Nagu ta ise ütleb, ongi aeg selleks sobiv alles nüüd, kui vahepeal nelja tuule poole kadunud Leonardo mahukast kirjalikust (ja joonistuslikust, peaks lisama) pärandist on taas loodud ülevaatlik pilt, eri kogudes olevad leheküljed on korrastatud ja nummerdatud, katkilõigatud küljed kokku sobitatud ning saadud enam-vähem see materjal, mille Leonardo endast 1519. aasta 2. mail surres oma õpilasele Francesco Melzile jättis.

Klein läheneb Leonardo da Vincile temaatiliselt, raamatu peatükid kannavad selliseid nimesid nagu “Pilk”, “Vesi”, “Unistus lendamisest” ning igaühes neist lahkab autor Leonardot huvitanud probleeme teadusajakirjaniku vilumusega – viiteaparaat osutab allikatele ja annab lisainfot, põhitekst ise on esitatud ülevaatlikult, ladusalt, asjalikult. Lehekülg lehekülje haaval selgub nii Leonardo da Vinci tõeline fenomen kui ka juurdeluuletatu. Lugeja saab hea ülevaate 15.–16. sajandi teadus- ja tehnilisest seisust ning Klein maalib veenva pildi Leonardo da Vincist kui leiutajast kogu tema inimlikkuses. Tõsi, suurmehe psühholoogiast me eriti midagi teada ei saa, kuid Klein rõhutab, et Leonardo ka oma isiklikes päevaraamatutes räägib vaid harva tunnetest. Kuid saame teada, kuidas on võimalik, et Leonardo oli korraga nii geniaalne leiutaja kui ka mees, kes takerdus hiljem justkui lapseliku lihtsusega lahendatud probleemidesse. Ei, müstikat siin ei ole. On vaid kained asjaolud. Ja neid oskab Stefan Klein tuua lugejani kaasakiskuvalt. Tõesti, tõde on kummalisem kui väljamõeldis.

Peeter Helme

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid