Tema ümber on tursked tätoveeritud mehed. Kaksteist aastat vangis istunud mõrvar, joomingu käigus kaaslase vigaseks peksnud mees, lisaks mitu tapjat, peksjat ja muidu retsi. Kamba peale on neil hingel kuus mõrva. Kõigi elulood on kurvad ja keerulised, kastetud ohtra alkoholiga. Pimedal tänaval nendega meelsamini ei kohtuks.

Luik palub meestel pillid kätte võtta.

Mehed valivad laualt meelepärase muusikariista – kes kellamängu, kes triangli, üks istub häälest ära klaveri taha ja asub lapseliku huviga klimberdama. Kõlab etüüd, mida žanrilt võiks nimetada meloodiliseks kakofooniaks.

Järgmisel kohtumisel paneb Luik makil mängima klassikalise muusika ja palub igaühel joonistada pilte oma lapsepõlvest.