Berliini, Cannes'i, Karlovy Vary ja Moskva filmifestivalil on tulnud käia aastaid. Kunagi oli Moskva ainus paik, kus välismaa filme nägi ja kus Moskva Kinomaja saali tungimiseks tuli kasutada redelit ja välisakent. Tänaseks on maailma festivalid meile avatud. Üksnes Berliini festivalile sõitis kohale 53 eestlast, neist 24 produtsenti, 10 filmilevitajat, 5 filmiajakirjanikku.
Publiku tähelepanu koondub muidugi Potsdami väljakul asuvale Marlene-Dietrich-Platzile ja sinna mahalaotatud punase vaiba ümber toimuvatele tseremooniatele. Aastast 2000 esitletakse Kuldkarusid püüdvaid võistlusprogrammi filme sel väljakul asuvas Berlinale Palasti nime kandvas 1754 kohaga kinoteatris. Kriitikutel on punase vaiba ürituse jaoks siiski vähe aega. See on mõeldud rohkem staaride kummardajatele ja seltskonnaajakirjanikele.
Filmimaailma meeli kütavad muidugi rohkem üles varsti pärast Berlinalet kätteantavad Oscarid. Et mitte ohustada oma Oscari-lootust, ei tahagi ameeriklased oma parimaid filme Berlinalele saata. Kuid tänavune žürii esinaine Meryl Streep on auhindu saanud nii siin kui seal: tal on kolm Oscarit ja 16 nominatsiooni, samas on ta pälvinud ka Berlinale parima naisnäitleja Hõbekaru 2003. aastal ja au-Kuldkaru aastal 2012. Tema kutsumine žürii esinaiseks oli igati õigustatud. Ajakirjandus märkas muidugi kohe, et tänavu oli viieliikmelises žüriis neli naist. Selge enamus.
Nagu iga festival, koostas ka Berlinale oma võistlusprogrammi väga hoolikalt. Paljudel põhjustel, rahalistel, aga ka selleks, et tähelepanu koondada, vähendati võistlevaid filme 18-ni. Varem oli neid tublisti üle 20. Saksa päevalehed valgustavad iga päev festivali põhjalikult. Selleks, et Berlinale kõigile kümnele festivalipäevale jätkuks publikupingeid, peavad programmi koostajad filme oskuslikult paigutama.
Avafilm valitakse harilikult meelelahutusliku kallakuga, hea tava kohaselt võiks selle teemaks olla kinomaailm. Vendade Coenite „Ole tervitatud, Caesar!” (linastus samal ajal ka meie kinodes) sobis hästi: vaimukas käsitlus moraalivabast Hollywoodist, kuulsad lavastajad, peaosas George Clooney, Berliini publiku lemmik ammusest ajast.
Esimene võistluspäev. Esimesena näidatud konkursifilm „Hedi” (Inhebbek Hedi) pidi publiku ootused käima tõmbama ja võistlust healt kunstitasemelt alustama. Seda see ka tegi. Tuneeslase Mohamed Ben Attia esmalavastus oli tehtud suure sisseelamisega. Film jutustab võimuka ema poolt allasurutud noorest mehest (selle rolli täitja Majd Mastoura tunnistati hiljem festivali parimaks meesnäitlejaks), kes peab otsustama talle ema poolt pealesurutud pruudi ja iseenda väljavalitu vahel. Filmi produtsendid on tõsielu laadis filmidega kuulsaks saanud vennad Dardenne'id Belgiast. Nende askeetlikku vaimu oli tunda. Film võimaldab sissevaadet Põhja-Aafrika riikide tänapäeva, kus vanade traditsioonide kõrval on kohta sisse võtmas tänapäevane tsivilisatsioon. Vähe on meie ajal filme, mis tehtud oma riigi rahadega, kui mõned Hiina, Saksamaa, Prantsusmaa ja USA filmid kõrvale jätta. Ka „Hedi” on küll Tuneesia film, kuid tehtud Belgia ja Prantsusmaa rahaga.
Pooleteise tunni pärast järgnes ameerika „Kesköö eri” (Midnight Special, režissöör Jeff Nichols). See hoidis pinget. Irratsionaalne ja ärev road-movie'lik ulmetriller viib tegevuse rämedatesse ameerika motellidesse, minnes seejärel üle politseifilmiks ja tagaajamiseks. Tutvustatakse salapärast ususekti. Keskmes on 8aastane poiss, kes ei kannata valgust. Isa on otsustanud poja iga hinna eest tulnukate juurde toimetada. Eriefektid ja atmosfäär tuletavad meelde 1977. a. „Kolmanda astme lähikontakte”.
Berliini ajalehtede Der Tagespiegel ja Berliner Zeitung „tärnitabelis”, mida täidavad saksa tuntud filmiajakirjanikud, ja Euroopa esinduslikuima filmiajakirja Screen International Berliini päevaajakirjas, kus filme hindavad kriitikud Euroopa riikidest ja USAst, anti sellele filmile keskmiselt 2,9 punkti 4st. Seda tuleb lugeda kõrgeks. Sama kõrgelt hindasid kriitikud ka avafilmi „Hedi”. Niisiis - festival oli edukalt alanud ja korraldajad loonud endale hea maine.
Teine võistluspäev algas kohe tänaseks kuulsaks saanud aafrika migrantidefilmiga „Tuli merel” (Fuocoammare). Selle režissöör Gianfranco Rosi oli Berlinale programmi koostajatele tuttav kui itaallaste suurepärane portreteerija, tema dokumentaal "Sacro GRA" (2013) oli saanud Veneetsia festivalil Kuldlõvi.
Filmi „Tuli merel” tegevus toimub Itaaliale kuuluval väikesel, nii umbes meie Naissaare suurusel Lampedusa saarel, mis asub 200 kilomeetri kaugusel Sitsiiliast ja 100 kilomeetri kaugusel Tuneesiast. Siia jõuavad sageli põgenikelaevad Aafrikast. Filmi algul on nimetatud arve: sellelt kuue tuhande elanikuga saarelt on viimase 20 aasta vältel läbi käinud 400 000 migranti, 35 000 on siia jõudnud surnult. Laevadel on kolm korrust, ülemisel on õhku, selle eest on tulijad ka kõige enam maksnud, kõige alumisel korrusel, vastu laeva põhja, näeme kehi, kes vaevu hingavad või ei hinga enam üldse. Saarel võetakse migrandid vastu, neile tehakse arstlik kontroll. Kaitsemaskides ja kummikinnastes arstide eest käivad läbi merelt päästetud mustanahalised, kellel on üll läikivad kullakarvalised tekid. Stseen näeb välja, nagu oleks tegemist tulnukatega. Nii põkkuvad kaks erinevat maailma. Lõpuks tõstetakse sõjalaeva tekile laibad.
Saare argipäeva kujutamiseks on leitud 9aastane poiss, kes näeb ühe silmaga nõrgalt ja silmaarst sulgeb tal klapiga just terve silma, et pingutada vaegnägevat silma. Tabav metafoor Euroopa kohta, kes oma tõsiseid probleeme sageli vaid ähmaselt näeb. Kriitikud hindasid seda filmi kõrgeima hindega - 3,3 punkti, kaheksast rahvusvahelises žüriis olnud Screeni kriitikust andis viis sellele maksimumpunktid. Film jäigi kriitikute edetabeleid juhtima, seal näidatud ja Saksamaal tulvavast migratsioonist kõneles kogu Berliin. Lõpuks nimetaski Meryl Streepi žürii filmi kogu festivali parimaks ja andis talle Kuldkaru.
„Tuli merel” oli dokumentaalfilm. Harilikult siin dokumentaale võistlemas ei näe. Seekord oli neid koguni kaks. Kui „Tuli merel” esindas ajakirjanduslikku reportaaži, siis „Nullpäev” (Zero Days) oli probleemfilm. Ameerika režissöör Alex Gibney on kuulus nimi. Afganistani sõjas piinamisi jäädvustava filmi „Taxi to the Dark Side” eest anti talle dokumentaalfilmi Oscar juba 2008. a. Tema tegi ka dokumentaali „WikiLeaksi lugu” (2013). Seekord uurib ta kurikuulsat arvutiviirust Stuxnet, mis tungis täielikult isoleeritud Iraani Natanzi tuumajaama läbi kõikide kaitsevahendite ja juhtis seal seadmete hävitamist, saates samal ajal operaatoritele teateid, et kõik toimib nagu ette nähtud. Teadaolevalt oli see esimene kord, kui viirus lahkus küberruumist ja põhjustas reaalseid purustusi. Režissöör Gibney ja produtsent Marc Shmuger uurisid selle viiruse lugu alates aastast 2010. Spetsialistide hinnangul peavad selle tohutuid ressursse nõudnud elektroonilise relva taga olema riiklikud ressursid, arvatavasti kostrueerisid selle USA ja Iisraeli spetsialistid. Täna on probleem selles, et autonoomselt leviva viiruse üle on loojad kaotanud kontrolli ja seda võib kasutada ka näiteks USA enda tuumaseadiste vastu. Arvukatele intervjuudele toetuv film on üles ehitatud põnevikuna, visualiseeritud on nii palju kui võimalik. Usutletavad ja asjassepühendatud nendivad, et see küberrelv on täna ohtlikum kui kunagi varem. Festival oli selle filmi väljavalimisega taas kinnitanud, et ei karda heita valgust tänapäeva hirmutavatele asjadele.
Kohe itaalia dokumentaali „Tuli merel” järel esitati prantslanna Mia Hansen-Løve'i poolt lavastatud psühholoogilist filmi „Edaspidi” (L'Avenir). Kuulus prantslanna Huppert mängib selles ligikaudu endavanust filosoofiaõpetajat, kes siis, kui pärast pikka abielu läheb tema juurest ära abikaasa ja sureb ekstsentriline ja võimukas ema, peab vabanema minevikust ja tegema endale uue tuleviku. Loomulikult kulgevat lihtsat filmi kannab Hupperti tegelaskuju: naine leiab elumõtte elamises endas ja iseendas, klammerdumata mehe süleluste külge. Hupperti veenev roll tõigi lavastajale parima režissööri Hõbekaru. Screeni kriitikute keskmine hinnang tuli 2,9.
Kolmas võistluspäev. Saksa konkursifilmis „24 nädalat” (24 Wochen) mängis kuulus staar Julia Jentsch rasedat naist raske valiku ees: kas tuua ilmale Downi sündroomiga laps või teha aborti? Film osutus paljude röntgenivõtete tõttu liiga kliiniliseks, ka oli naise piina küllalt ängistav jälgida. Mitte alati pole kerge olla filmivaataja.
Neljandal võistluspäeval linastus teine saksa film (õieti Saksa / Prantsuse / Suurbritannia) „Üksinda Berliinis” (Alone in Berlin, režissöör Vincent Pérez). See film põhineb Hans Fallada tõsielul põhineval raamatul „ Igaüks sureb omaette” (eesti keeles 1959).
Igati tõsine ja „õige” sakslane, töölisaristokraatiasse kuuluv mees, hakkas pärast seda, kui ta poeg sai 1940 läänerindel surma, omal käel võitlema Hitleri vastu. Ta valis relvaks anonüümpostkaardid ja jõudis neid trepikodadesse asetada 280. Need kõik, välja arvatud 18, anti tema riigitruude kaasmaalaste poolt üle politseile. Tuntud näitlejad Brendan Gleeson ja Emma Thompson loovad tõsimeelsed karakterid, ka on filmis nähtav totaalriigi terrorisüsteem.
Paraku ei suutnud film edasi seda igapäevast hirmuõhkkonda, repressiivse politseiaparaadi tüübistik on klišeelik, sobides rohkem seeriafilmi. Film jääb illustratiivseks ja meenutab stiililt, nii kummaline kui see ka pole, eesti varasemaid nõukogudeaegseid filme, nagu „Juunikuu päevad” või „Perekond Männard”. Saksa filmid jäid seekord auhinnata.
Poliitiliste tagamaade pärast valiti festivalile Bosnia ja Hertsegoviina groteskne draama „Surm Sarajevos” (Smrt u Sarajevu). Režissöör Danis Tanović on meile enim tuntud võõrfilmi Oscariga pärjatud absurdse sõjakomöödiaga „Eikellegimaa” (2001). Festivalifilmis valgustab ta lähedaste naabrite vahelise vihavaenu juuri ja nagu tiitrites kirjas, on ta aluseks võtnud Bernard-Henry Lévy näidendi „Hotell Euroopa”. Sümboolseks pealkirjaks on see muidugi sobiv. Bosnia ja Hertsegoviina multirahvuslik ja multireligioosne koosseis (Bosnia muhameedlased, ortodoksid-serblased, katoliiklased-horvaadid) on põhjustanud naabrite omavahelisi hõõrumisi. Tuua tegevus Sarajevo luksushotelli ja panna sinna elama prantsuse diplomaat, kes valmistub kõneks ertshertsogi atentaadi sajanda aastapäeva puhul, on paljulubav vigurite mängulauale sättimine. Taustaks Ida-Euroopa majanduslik siirdeaeg, maffia, kasiinod, raha võimutsemine, streigid, omavoli, uued terroristid - saame tuttava ja porise pildi, kuid kardan, et žürii suur auhind Hõbekaru näol läks rohkem Sarajevo traagilisele ajaloole kui filmile endale.
Taiwanilt pärit operaatorile Mark Lee Ping-Bingile antud Hõbekaru väljapaistva kunstilise tulemuse eest filmis „Külgvool” (Chang Jiang Tu) pole tavalise aristotelesliku dramaturgia hindamine. Seda filmi tuleb jälgida kui kulgemispoeemi. Vana roostes jõelaeva noor kapten avastab reisil piki Jangtse jõge üles laevale jäetud luuletuste kogu. Aeg-ajalt ilmuvad luuletused ekraanile ja häälestavad järgnevat. Nii sõidetakse ülesvoolu kümme päeva. Kaptenile hakkab tunduma, et kõik naised, keda ta reisil kohtab, on üks ja seesama neiu. Laev liigub vastu jõe algusele ja ka neiu ise liiguks nagu ajas tagasi. Rännakut ajas suurel jõel palistavad kaldad kui tušimaalingud. Filmi saab nautida kui poeemi kulgemisest ja eneseleidmisest. Ka üks väheseid filme, mis on üles võetud 35mm filmile ja tehtud seda kuue kuu vältel väikesel roostesel laeval Jangtse jõel. Muide, sama operaator, Mark Lee Ping-Bing, võttis üles meilgi jooksnud suurepärase „Palgamõrvari”, kuid siin tegi ta seda selges klassikalises laadis.
Viies võistluspäev oli väheütlev. Kuuendal esitas Taani nimekas lavastaja Thomas Vinterberg, kes kasvas ise üles ühes hipikommuunis, festivalile filmi „Kommuun” (Kollektivet). Filmi tegevus leiab aset 1970. aastatel. Päranduseks saadud eeslinna majas loob omanikest abielupaar ühispere, mille liikmeteks on kaheksa keskealist meest ja naist ning kaks last. Olukord muutub keeruliseks, kui majaomanike paari meespool toob kommuuni elama oma uue armastuse, naisüliõpilase. Sellisena muutub ühiseluline pere tema naisele, kellega kooselu on kestnud viisteist aastat, juba täiesti vastuvõtmatuks. Näitlejatar Trine Dyrholmi suure väljendusjõuga edasiantud traagika tõstis ta näitlejate ansamblist meeldejäävaimaks ja lõpuks saigi ta festivali parima naisnäitleja auhinna. Film linastub ka meie kinodes.
Nagu ikka, olid ootamatud ja vähem traditsioonilised taiesed jäetud festivali lõpuks.
Seitsmes võistluspäev päev oli põnev, aga ka kurnav. Filipiinide stsenarist-režissööri Lav Diazi „Hällilaul kurvale saladusele” (Hele Sa Hiwagang Hapis) kestis 485 minutit ehk terve päeva. Diaz on alati lavastanud väga pikki mustvalgeid filme. Tänaseks on ta teinud 12 filmi ja võitnud rahvusvahelisi auhindu. Tema kaheksatunnine "Melanhoolia" (2008) sai Veneetsias Orizzonti Prize'i, kolme tegelasega filmi "Norte, the End of History", mida peetakse üheks aeglase kino tipuks, esitati 2013 Cannes'i sektsioonis Un Certain Regard.
Oma käekirjale on ta jäänud truuks ka "Hällilaulus": film on mustvalge, aeglane ja pikk. See käsitleb filipiinlaste vabadusvõitlust Hispaania kolonisaatorite vastu, mis kulmineerub Filipiinide revolutsioonis 1896-97. Džunglis, mis on peamine tegevuskoht, kulgevad aeglase rütmiga vestlused. Revolutsiooni kangelase Andres Bonifacio surma ja tema keha leidmise üle arutlevad tema naine ja mingid poolmütoloogilised naisolevused. Filmi tonaalsuse loob revolutsiooniaegne ballaad. Lav Diaze hoiak on filosoofiline, ta üritab rakendada filmis zen'i, leida iga hetke kulgemises midagi. „See on ajaloo, kirjanduse ja mütoloogia abielu,” kommenteeris filmi Lav Diaz ise.
Paraku jääb „Hällilaulu” vabadusvõitluse kaheksatunnine eepika vaataja jaoks siiski kaootiliseks, publikusõbralik see taies ei ole. Siiski sai film Alfred Baueri auhinna „uute perspektiivide avamise eest filmikunstis”. Ent tuleb tunnistada, et vähemalt selles osas, mis puutub pikkusesse, pole film kuigi uudne. Juba 1971 tegi meie Vladimir Karassev oma neljatunnise filmi „Lindpriid”, ungarlane BélaTarr 432minutise „Saatana tango” aastal 1994. „Miks on teie filmid nii pikad,” küsiti pressikonverentsil. Diaz vastas: ”Kui käisin koolis, pidin iga päev kümme kilomeetrit kooli jooksma ja pärast kümme kilomeetrit jälle tagasi tulema. Aeglane esteetika on minu maailmatajus.”
Kaheksas võistluspäev. Festivali lõpus näidatud võistlusfilmid olid valitud justkui naisenamusega žürii jaoks. Poola film „Armastuse ühendriigid” (Zjednoczone stany miłości, stsenarist-režissöör Tomasz Wasilewski) on psühholoogiline draama nelja naise armastuse painetest. Tegevus hargneb 1990. aastal, mil punane idablokk vaakus ja poola ühiskond oli poliitilistest sündmustest räsitud. Kõik naised selles plehkinud sotsialismis on sügavalt õnnetud. See on nüansirikas ja peenekoeline, ootamatult arenevate suhete film, mis nõuab vaatajalt erksust ja empaatiat. Film sai žüriilt auhinna parima stsenaariumi eest.
Festivali lõpetanud iraani režissööri Mani Haghighi filmist „Draakon saabub!” (Ejhdeha Vared Mishavad!) võiks saada semiootikute maiuspala. See on sürreaalne pseudodokumentaal, krimifilm ja vaimude otsimise lugu, mille tegevus hargneb enam-jaolt kõrbes asuval kalmistul, kus iga kord, kui kedagi maetakse, väriseb maa. Tegevus toimub 1960ndatel, tegelasteks šahhi julgeoleku agendid ja topeltagendid. Tundub, et see raskesti hoomatava alltekstiga film on täis varjatud poliitilisi vihjeid ja osutusi islami kultuuriruumile. Kuigi süžee jääb arusamatuks, leiab vaataja sealt ootamatuid pöördeid ja põnevaid labürinte. Ilmselt tulebki Iraanis praegu vihjeliselt kõnelda.
Berlinalet on üsna raske hoomata. Ta on igal vastaval ajahetkel end suuremaks kasvatanud ja vajadusel lisaprogramme tekitanud. Tänavu oli festivali koosseisus seitse erinevat programmi, igaühel ka oma väike žürii. Publik nägi kõigil seanssidel linna kõikides kinodes kokku 434 filmi. Kinokülastajate arv jõudis 337 000, mis on uus vaatajarekord. Veel rohkem filme pakkus filmiturg, kus produtsendid, ka Eestist, üritasid oma filme müüa ja ettevalmistuses olevatele raha juurde hankida.
Berlinale 2016 oli hästi läbikomponeeritud festival. Siit ei leidnud küll erilisi tippe, kuid itaalia pagulasfilm „Tuli merel” oli oma ajastutundlikkuses igati Kuldkaru väärt. Saksa ajakirjandus rõõmustas. Ta pidigi seda tegema. Festival võimendas pagulaste päevaprobleemi, kõneles asjast, mis erutas kõiki, eriti sakslasi. Ka kõik väärikad naisosad said ära märgitud. Kui Berlinalele järgnev Oscarite tseremoonia on ikkagi traditsiooniliste filmide pidu, siis Berliinis võib näha filmikunsti muutumisvõimalusi.
Ka tehniliselt on kõik muutunud. Üle 95 protsendi seansse 2500-st toimus DCP (Digital Cinema Package) formaadis. Analoogprojektoreid kasutati vaid programmides Hommage ja Retrospective. Üle kogu maailma saab laadida filmifaile Berlinale serverisse.
Võitjad
Viimane festivalipäev on auhindade väljakuulutamiseks ja kätteandmiseks.
Kuldkaru: „Tuli merel” (Fuocoammare). Režissöör Gianfranco Rosi.
Hõbekarud:
Žürii suur auhind „Surm Sarajevos” (Smrt u Sarajevu). Režissöör Danis Tanović
Parim režissöör Mia Hansen-Løve „Edaspidi” (L'Avenir)
Meesosa Majd Mastour filmis „Hedi” (Inhebbek Hedi)
Naisosa Trine Dyrholm filmis „Kommuun” (Kollektivet)
Parim stsenaarium Tomasz Wasilewski „Armastuse Ühendriigid” (Zjednoczone stany miłości)
Väljapaistva kunstilise tulemuse eest Mark Lee Ping-Bing ja „Külgvool” (Chang jiang tu)
Alfred Baueri auhind uusi perspektiive avavale filmile „Hällilaul kurvale saladusele” (Hele Sa Hiwagang Hapis), režissöör Lav Diaz
