Kui asja suures pildis vaadelda - zuumida in, zuumida endast kaugemale -, selge see, siis võib pikalt vaagida TMW häid ja tüütuid, vajalikke ja ebavajalikke külgi, aga nagu iga shrink in Beverly Hills sulle ütleks, siis kõike ei maksa kogu aeg enda südameasjaks võtta. Kaitsev mull on väga hea. Nagu lauldakse - „’cuz in this life you’re on your own!“

Ja isiklikus plaanis meeldib mulle TMW kahe asja tõttu.

Esiteks on festival käepärane viis viia end kurssi artistidega – mind huvitavad TMWl ennekõike just kodumaised artistid - , kelle suhtes on mingi huvi tärganud, aga pole jõudnud varasemalt kuulama-vaatama. Siblin mööda festivali ringi ja saan teada, keda peaks hoolikamalt jälgima. Kõike muidugi ei jõua, füüsiliselt ja vaimselt. Aga sellised need festivalid juba korra on, et kõike ei jõua.

Teine aspekt on sotsiaalne. See, mille kohta kasutatakse veidi nilbelt väljendit „melu“. See va melu on väga oluline, et festival oleks festival. Ja see kontsentreeritud siblimine just sel nädalal Tallinnas on ergutav. Sõbrad ja tuttavad jooksevad paigast paika, mulisevad tänavanurkadel, keelitavad teineteist kuhugi minema või minemast. Mõni kiidab, mõni ohkab, mõni plähmerdab, mõni sõimab. (Seekord sain isiklikult mitu korda sõimata – üks sessioon kestis lausa 20 minutit). Ühesõnaga: action! Oh no, let’s go!

Neid kahte punkti arvestades oli TMW seekord mul selline.

Festivaliristmik 1

Ma olin just festivalikeskses Forum hotellis endale TMW käepala ja delegaadipassi saanud - neljapäeval, 31. märtsi õhtul - marssisin Sõpruse kino poole Eesti Popsi showcase’ile, laulsin peas The Weekndit, kui märkasin Viru ristmiku ülekäigurajal mulle pikkade ja kiirete sammudega vastu sammumas karismaatilisi popstaare Vaiko Eplikut ja Robin Juhkentali.

Kiirelt, ilma igasuguse sissejuhatuseta, hõikas mulle Vaiko: „Tule, lähme bowlingusse!“

Ma jäin sebral seisma ja suutsin ootamatule ettepanekule reageerida häälitsusega: „Maa eee aaaa…“
Nad olid minust juba mööda jõudnud sammuda, kui Robin hõikas bravuurikalt: „Tallinn Music Week aaaääää?“
Vastasin kohmetult, tasasel kähedal häälel: „Jah, ma lähen sinna…“. Aga vaevalt, et nad kuulsid. Nad olid juba minust kaugele üle tee jõudnud. Ja tagasi nad ei vaadanud.

Duo Malva & Priks

Eesti Pops showcase’ile jõudes oli laval Duo Malva & Priks. Istusin eestipopslase Janek Murdi kõrvale kinoistmetele maha ja kuulasin. Akordion ja löökpill. Tummisem, kui ma endamisi arvasin, aga tundus, et folgi traditsioonilisusest väga palju kaugemale ei püüa sirutada.

Kuno Malva teatab laval, et järgmised kaks lugu on tantsulood. Et kõik on oodatud lava ette tantsima.
Proovin olla ka bravuurikam, bravuurikas nagu popstaar, ja teen Janek Murdile ettepaneku: „Aga läheks tantsima siis?

Janek: „Hih hih hih, jaah – tõesti võiks olla küll nii palju… võiks olla nii palju…“

Mina: „Kuraasi?“

Janek: „Jah! Nii palju, et läheks kohe tantsima! Enne igasuguse õlleta. Kell pole veel seitsegi. Võiks tõesti olla selline inimene, et lähed kohe tantsima.“

She Bit Her Lip

Shoegaze-muusika suhtes on mul eluaeg teatud pehme koht olnud. Enamasti sedavõrd, et ei tee välja, kui ühte ja sama asja üle 20 aasta korratakse ja korratakse.

Tartu bänd She Bit Her Lip plumpsas oma shoegaze-kunsttükiga välja möödunud aastal ning nende debüütalbumile sai osaks vaimustunud vastuvõtt. Oli sees kohalikes kriitikute aastatabelites. Murdis läbi rahvusvaheliste shoegaze-saitide lemmikute hulka.

Tormilist flashback’i üle 20 aasta tagusesse aega – põhimõtteliselt shoegaze’i kuldaega -, kogen enne, kui bändil pillid häält teevad.
She Bit Her Lip kinos Sõprus Eesti Pops showcase'il.

Siis, kui bändi meesvokalist Peeter Anijalg tervitab publikut sõnadega: „Tere! Meie oleme ansambel She Bit Her Lip. Me esitame teile mõned lood ja loodame, et teile meeldib. Kui ei meeldi, siis… pole ka midagi väga hullu, sest… siin tuleb hiljem teisi esinejaid veel.“

Selles tervituses on midagi nii ürgtartulikku, et olen mürtsti! tagasi ülikoolipäevade aegses Tartus - tudengina juhuslikult EPA-klubis, kus esineb parasjagu ansambel Normaalne Seltskond.

Kino Sõpruse saalis She Bit Her Lipi võimalikud müramassiivid valitsema ei pääse. Ja ega nad ise väga peale ei pressi ka. Mängivad hoolikalt, viisakalt, ilusti. Kingapõrnitsemisrokile omast hullumeelsust ja tahtmist kuulajaid uputada ei näikse.

Eks see ole vast asjade loomulik käik. Kui kunagi õgisid shoegaze-bändid ecstasyt ja ketamiini, tuiasid ennastunustavalt efektipedaalide peal ja keerasid kõik nii valjuks, et inimesed oksendasid kontsertidel ja neid viidi kiirabidega ära, siis 25 aastat hiljem on stiilist saanud kohvikukõlbulik ja niisama õdus muusika. She Bit Her Lipi laulumeloodiad, eesti keeles esitatud, pole küll väga erilised, aga on sõna otseses mõttes iludused. On küll.

Smokes, let’s go!

Spontaanses vestlusringis suitsuruumis kõnelevad kõik, kui vähe nad juba pikemat aega alkoholi pruugivad. Meeldiv kuulda. Kuni kuulen, et üks laulja pidavat jooma viis pudelit pipraviina päevas. Kusjuures ta ei näi selle juures isegi vindine olevat. Olen šokeeritud. Kuidas see võimalik on?

Ouu

Ouu on bänd, kelle asjus olen ma ise endal ootused väga kõrgeks ajanud. Viisikul ootab ilmumist teine kauamängiv ja sealt seni kuuldele lastud lood lubavad korralikku rõõmsa ja psühhedeelse indipopi sündmust meie, khm, levimaastikul.

Laulja-klahvpillimängija Rahel Ollisaar, kellele on usaldatud ka bändi tutvustamine, on publikuga suhtlemisel märksa väljakutsuvam – nagu konferansjee dekadentlikus tsirkuses.
Ouu kinos Sõprus Eesti Popsi showcase'il.

Siis nad süütavad oma show ja see on… see on üks suur-suur hoomamatu kolin. Ja kaos. Kuulda on peamiselt trumme, mis kajavad üle kõrge laega kinoruumi – paiguti ka vokaale ja fragmente teiste instrumentide partiidest, aga nii õhedalt, segaselt, tuhmilt, et ka kujutlusvõimet põhja keerates ei saa sotti milline see muusika nüüd täpselt on.

Äkki see on trummide-shoegaze? Selline, kus löökpillid on mixis ette seatud, rabelevad ja kajavad kõige peal, ja siis ülejäänud elemendid on uduselt kuskil taustal? Aga siis peaks trumme kõvasti rohkem olema. Nagu Boredomsil. Igal juhul pole kuuldav üldse sedamoodi nagu Ouu värsked salvestised kõlavad.

Smokes, let’s go!

Üks Eesti laulja räägib suitsuruumis, et talle on varasemalt Ouu väga meeldinud, aga seekord oli nii kohutav. Ta itsitab seejuures südamest.

Janek Murd

Viimasel pooleteisel aastal kaks ambientset teost välja andnud Janek Murdi üles astumise jõuan Sõpruses veel ära vaadata. Fotograaf Villu Kraan kõneleb mulle veel istmetel, et nägi Janeki uut showd Intsikurmu peol mõne nädala eest Sinilinnus ja et see keerutab päris korralikult.
Janek Murd ja bänd kinos Sõprus.

Jah, tõesti. Ambientlik hõllandus see pole. Janek, abiks tema proua Annie Rist vokaalil ja ühel väiksel karbil ning ansandurlane Madis Kirss trummidel – justkui 3Pead miinus Erkki Tero - , on võtnud oma uue loomingu live-esitamiseks pulseeriva kosmos-unedisko-suuna. Lõpuks – võib olla seepärast, et Janek kasutab nii palju elektroonikat, sünte – valgub Sõpruse saal päriselt muusikat täis. Lendleb tasaselt ja mõtlikult nagu laavalamp, aga sihtpunk on sügavikus ja juda on sees.

Festivaliristmik 2

Sõprusest välja tormates – mul on väga kiire Katlamajja, sest kardan, et ei pruugi tänu kõige muu kõrval toimuvale Klassikalise Muusika Reivile, mis möödunud aastal ülipopulaarne oli ja massilist massi kohale tõmbas, hiljem ladusalt sisse pääseda – tuleb mulle kõigepealt vastu Marii Karell saatest Radar. Ka tema tormab. Sõprusesse Erki Pärnoja Himmelbjerget projekti kuulama.

Järgmine hetk on mu ees Ingrid Lukas. Justkui lupsti maa alt välja kasvanult. Ingrid räägib, et tuli just lennukilt, läheb Sõprusesse festivalipassi ja –käepaela võtma ja läheb siis Kultuurikatlasse. Ütlen, et lähen ka. Ingrid pakub, et võib mind oma isa autoga ära visata. Aga mul on takso juba nina ees, ja kuna kardan, et iga hetk on kriitiline, et mitte jääda metsikusse Klassikalise Muusika Reivi järjekorda, ütlen, et ma juba lähen, mul takso olemas. Pinge.

Ma tean, et selline sündmustik võib tunduda triviaalsena. Eriti triviaalne, et sellist asja mäletada, et seda edasi rääkida, et – mis veel jabur – see artiklisse kirja panna, aga minu arust on just selline asi olemuslik TMWle. See annabki selle festivalitunde. Et linn on actionit täis. Et toimub. Et mingi üks asi hoiab inimesi tegevuses ja elevil. Festival!

Kultuurikatel

Kultuurikatlas õnnestus mul metsikust reivijärjekorrast pääseda. Seda vist sinna ei tulnudki. Publik kogunes katlasse klassikalise muusika reivile ja avapeole hajutatult.

Kuid katel võttis silme eest kirjuks siiski. Nii palju uksi! Nii palju torusid, nii palju treppe, nii palju ruume, nii palju tasapindasid! Ja nii palju elevil inimesi. Jupp aega läks, et orienteerumisnärv maha rahuneks.

Smokes, let’s go!

Suitsuhoovis räägib mulle neiu, kes tutvustas end Liisina, et on kunagi ammu-ammu-ammu proovinud Areeni plaadikülje kaasautoriks saada, mulle tookord kirjutanud ja proovitööna Radioheadi albumi arvustuse.

"Ja ma ei vastanudki...?" on mu kimbatus suur. Piinlik. Palun teda, et midagi uut arvustaks ja uuesti prooviks.

Kara-Lis Coverdale

Eesti juurtega Kanada kontseptrooniku Kara-Lis Coverdale´i esinemisel mõtlen, et tema muusika on nagu akvaarium. Akvaariumimuusika. Sellist muusikat kuuleks pisike kivi akvaariumi põhjas, kui vetikate, uimaselt hõljuvate värviliste kalade ja tribistavate mullikeste liikumine muusikana mõjuks. Muud maailma see kivike ei näeks, ei kuuleks, ning pole tarviski, sest sellest justkui hüpnootilisest, kuid siiski korrapäratust kulgemisest piisaks ilumeelele terveks igavikuks.

Ja just see teine maailm Kara-Lisi kontserti katla „Saal 2s“ segabki. Üksjagu on juba sotsiaal- ja tavameedias juttu olnud, kuidas Kara-Lisi kuulamist segas publiku jutustamine. Jah. Minagi jutustasin, Kara-Lisi sugulase kukerpill Ike Volkoviga hetkeks. Kuulsin, et noor daam pidavat juba hommikul kell viis uuesti lennuki peale minema. Aga eks peamiselt hajus publiku tähelepanu ja enda valitsemine seetõttu, et kogu katel oli aktsiooni täis. Kõigis saalides toimus läbisegi kontserte, suures saalis veel tormles reiv. Inimesed olid avaõhtust elevil ja nii oligi raske end ümber lülitada post-sakraalsesse post-internet nu-elektroonikasse süvenemiseks. Järgmisel õhtul Mustpeade majas ei märganud ma kedagi tasastel live'del ohtralt lobisemas.

Eeter

Trio Eeter - Anna Hints, Marja-Liisa Plats ja Ann Reimann - olemasolust sain ma teada alles mõni kuu tagasi. Ja olin endas väga pettunud, et neist varem ei teadnud. Kuidagi jõudsid mu uudisvoogu Soundcloudi üles seatud Eetri lood ja olin rõõmsalt üllatunud, et Eestis tegutseb selline ansambel. Viljelevad tumedat, tontlikku, eeterlikku (nojah, eks ole), ämbientset haldja-folki. Midagi sellist, mida on Soome plaadifirma Fonal on üksjagu välja andnud – ürgmetsades, jääkülmadel öödel, metsamajakestes salvestavaid nõiduslikke friikfolkbände.
Eeter Mustpeade Majas.

Nii on Eeter minu jaoks peaesineja reede õhtul Mustpeade majas - briti plaadifirma Fat Cat, selle neoklassika alaleibeli 130701 ja Aivar Tõnso juhitava festivali Üli Heli ühisel sõukeisil.

Ja ma ei pettu. Miljöö Mustpeade maja keldrisaalis on vähem õõvane kui päris "Blair Witch Project"-mets, aga Eeter sammub nootidel aeglaselt, hiilivalt, roomavalt – nii hoiatavalt kui meelitavalt. Kaks vokaali, mis häälutavad või laulavad, tiirlevad minimalistlike elektrooniliste helide kohal. Nagu maadligi hoidev udu on see muusika. Paiguti prõksab sisse rütmikesi. Eetri rituaal on sedavõrd lummav ja hüpnootiline, et keegi ei julge isegi plaksutada enne, kui nad oma pooletunnise seti lõppuossa on jõudnud.

Smokes, let’s go!

Seal samas jään seejärel rääkima kahe filmiinimesega. Nad küsivad mult midagi täiesti ootamatut. Et kas mina, kui muusikaga seotud inimene, oskan öelda, et miks muusikaga seotud inimesed telefoni teel rääkida ei taha. Lausa varjavad oma telefoninumbreid.

Muusikainimesi olevat võimatu kätte saada - kui paluda Facebookis või meili teel telefoninumbrit, siis ei anta. Öeldakse, et saada meil. Ja see fenomen olevat ülemaailmne.

Kuulan seda suurte silmadega. Pole ise midagi taolist täheldanud. Äkki inimesed lihtsalt ei taha või ei jaksa telefoni teel enam suhelda. Et see on liiga aktiivne ja energiat võttev?

Ei. Filmiinimesi saab vabalt kätte, kõigi telefoninumbreid leiab kataloogidest, stuudiote ja firmade veebsaitidelt. Aga muusikainimeste numbreid mitte.

Äkki ei taha muusikainimesed siis sellepärast telefonis suhelda, sest see segab muusika kuulamist?

Ma tõesti ei tea. Väga huvitav. Keegi on kogenud taolist fenomeni?

Maarja Nuut

Mul on mulje, et laulja-viiuldaja Maarja Nuut on olnud juba mitu aastat suur TMW hitt. Delegaadid Läänest kiidavad teda, Simon Le Bon armastab teda. Maarja esinebki oma viiulite ja loop-pedaaliga peamiselt välismaal.

Ma ei ole varem tema esinemist näinud, aga siin Mustpeade Maja keldris usun aru saavat, miks teda armastatakse. Tema esinemine on kui väikene muusikaline monoetendus folklooriga.
Maarja Nuut Mustpeade Majas

Maajra laseb vokaalikäike luuperisse, üha uusi ja uusi üksteise peale, ja need on nagu õhukesed pehmed tekid, mida ta publiku ümber mässib, et nad siis pearolli saabuva laulu või viiuldamisega selles mähises õõtsuma panna. Ühes loos tekitab võbiseva efektiga rütmipartii tema tantsivate jalgade sahin ja õrn põntsumine lavapõrandal. Siis on tal viiul käes nagu kitarr. Sedasi vahetab ta trikke loost loosse ja jutustab vahele lugude pärimustaustu. Viiulikauge inimesena pean ütlema, et kõige rohkem avaldavad mulle muljet hääled tema viiulist – kohati imeõhukesed nagu ämblikuniit, mis mu ajukoorele vagusid jätab. Ma ei imestaks kui The Wire, The Quietus, äkki isegi Pitchfork ta enda soosikuks võtavad.

Festivaliristmik 3

Maarja lõpetab ja kohe on mu ees Tõnu Pedaru. Räägib, et Valner läks Jaakko Eino Kalevit vaatama, tema vist sinna ei lähe, üks Eesti näitleja läinud Sõprusesse Iisraeli lauljatari Zoharat vaatama, sest ta tundus talle väljakannatamatult ilus ja küsib, kuhu mina lähen.

Ma et: „Eesti asju vaatan. Raadio 2le Krahli.“

Ohoh – ja juba on siin Eesti Pops laiendatud koosseisus, Tero ja Murd ja nende sugulased ja sõbrad. Räägivad, et lähevad ka Jaakko Eino Kalevile.

Räägin kõigile, et imelik – kuidas saab praegu üldse nii suurelt pidutseda. Alles mõni päev tagasi, 29. märtsil, algas Eesti islamiseerumine, mis teeb murelikuks kõik suurte kaabudega konservatiivid & co, ja samal ajal tuli täna hommikul uudis, et EKRE toetusprotsent on 19, mis teeb murelikuks jälle kõik kaabudega hipsterid & co. Kõigil peaks tuju morn olema. Aga terve linn rokib ja reivib.

Keegi ei tee mu jutust välja.

Pedaru ütleb, et ta ikkagi läheb Katlasse Jaakko Eino Kalevit vaatama.

Tee peal Krahli tuleb mulle vastu legendaarne DJ Daddy Lahari.

„Kus sa lähed?“

„Koju,“ vastab Lahari.

„Aga kontsertidele??“

„Ma kardan sattuda vastamisi tundmatuga,“ teatab Lahari ja sammub kodu poole.

Ouu

Igal TMWl on Raadio 2 showcase reede õhtuti Von Krahlis üks kõige tihedamalt rahvast täis pressitud üritus. Ometi olen ma siin jälle. Tegemas midagi, mida paarisaja esinejaga festivalil naljalt ikka ei tee – kuulata ühte artisti teist korda!

Et Ouu oli eelmisel õhtul Sõpruses põhimõtteliselt kuuldamatu, ei andnud see mulle rahu – tuli üle kontrollida. Äkki oli Sõprusesse lihtsalt liiga vähe helikola virna tassitud?

Ja olen enda jonniga rahul. Siin Krahlis, alumisel korrusel, lööb Ouu õitsele. Värvid ja kõlad lahvatavad. Kitarri- ja bassikäigud, pea- ja alameloodiad joonistuvad reljeefselt välja. Ma saan seda muusikat katsuda, seda peos hoida, sellest hammastega kinni hoida ja neelata ja neelata ja neelata. Ilutulestik sajast mõjutajast. Just siin kuulen, kui hästi mängib nende kasuks see, et neil on mitu erinevat vokalisti (vastavalt lugudele). Super bänd!

Oi ma ootan, et nende album juba välja tuleks. Sellest saab sündmus. Kuidagi pervertlikult ootan juba, et mida neile ette hakatakse heitma. Kujutan ette, et mida, aga ootame ära.

Erik Morna öelnud, et kui ta oleks 18aastane, järgneks ta Ouule kuhu iganes. Hellõu! Ma olen 38aastane ja juba järgnesin neile kuhu iganes.

(Okei-okei! Ouu kolmandale TMW ülesastumisele tasuta linnalaval ma ei saanud minna… Ja ma olen tegelikult 42. Aga ikkagi!)

Smokes, let’s go!

Krahli suitsuhoovis kohtan Matit ja Eesti parimat meesterõivaste disainerit Antoniot. Antonio räägib, et olid eile Telliskivis kohanud TMW-kaelakaardiga inimest Venemaalt. Tegelasel olevat plaadifirma Hüperboloid (Hyperboloid Records) ja tema enda nimeks Dmitri Garin.

Ei noh.

Noorematele lugejatele selgituseks, et aastatel 1993-1998 mängiti romantilis-depressiivse punkansambli Vennaskond valsilugu „Insener Garini Hüperboloid“ iga jumalama päev keskmiselt 25 000 korda.

Antonio räägibki kuidas nad pahaaimamatule Dmitri Garinile valjult „Insener Garini Hüperboloidi“ kõrva laulsid.

Oleks tahtnud Dmitri nägu näha.

Plaadifirma Hüperboloid annab muidu välja sellist teravat cutting-edge techno-asja. Pixelord jne.

NOËP

Teine artist, kelle pärast ma Raadio 2 õhtule sisse pressisin, on Andres Kõpperi NOËP. Tema lugu „Rihanna“ meeldib mulle väga ja see võiks olla arvestatav rahvusvaheline pophitt. Loodan, et maailm avastab selle. Samuti olen siitsealt kuulnud muudkui kiidusõnu kui äge on Kõpper oma uue asjaga laivis.
Tallinn Craft Beer Weekend Noblessner Valukojas.

Ning jälle olen uudishimulikuna ennastsalgav. Krahli ülemise saali uksest sisse pressides – nii packed kui veel olla saab - , hõõrdub mulle uksel vastu kaabuga Hanno Soans. Ta hoiatab, et kui mul hapnikumaski pole, siis ära sinna küll mine. A mina, hüpohondrik ja klaustrofoobik, lähen.

Saali tagumisse seina ja higistan. S.t voolan vett välja, tegelikult. NOËP on tõesti laivis hea. Jällegi ühe-inimese-show, mis suudab publikut oma tahtmise järgi vintsutada ja hüpitada. Tal on arvuti, midagi süntesaatori- ja efektibloki laadset ja elektritrumm, mida taob uljaste löögikaartega. Moderne tantsupop.

Sarnaseid pop-akte koosluses „üks mees, domineeriva kõlaga trumm(imasin) ja süntesaatorihelid“ leiab tänapäeva popimassist üksjagu, kuid mulle tundub Kõpperi versioon sellest selgelt eristuvalt. Väga hea meel, jällegi, et Eestis ka sellise suunaga artist on. Asjal näib olevat appeali laiema publiku kaasa tõmbamiseks.

Konverents

Võikski siis ju vaadata, kuidas NOËP esineb laupäeva päeval linnalaval Musumäel, et kas ta rütmipop haarab sama edukalt kaasa ka juhusliku mööduja, aga ma ei saa. Sest samal ajal võtan ühe lavalolijana-kõnelejana osa TMW muusikakonverentsi paneelist „IMPALA Under 15“.
See on indifirmadele pühendatud paneel, kus esindan meie tillukest plaadifirmakest Pudru Kuul, ja kus arutletakse, kuidas väikeleibelid elus püsivad, kuidas „digitaalsele üleminekut“ enda jaoks ära kasutada, kas artistid üldse vajavad veel plaadifirmasid ja nii edasi.

Pudru Kuuli tutvustuseks kõnelen, et esialgu oli meil Pudru Kuul plaanitud üleüldse pränk-leibelina. Tahtsime välja anda CD-Ride peal autoriseerimata live-salvestusi (näiteks Helsingis salaja salvestatud Sunburned Hand of the Mani kontsert ja üks Eliidi laiv), kõige hullemat eksperimentaalmuusikat ja suvalisi veidrusi nagu näiteks Tartus lindistatud Ken Saani vapustav intervjuu briti technolegend A Guy Called Geraldiga.

Teised paneelil osalevad firmad on korralikud. Soliti Soomest ja Despotz Records Rootsist kindlasti ärilised ettevõtmised ning I Love You Records Lätist vist samuti – oli ju nende välja antud Ewertide album kaks aastat müüduim album Eestis. Poola plaadifirma S1 Warsaw on vist Pudru Kuuli mastaabis – nelja aasta jooksul 12 plaati elektroonilise tantsumuusikaga välja andnud.
NOËP linnalaval Musumäel.

Tunnen end kuidagi pisikesena, ja kohmetult, nende plaadifirmade kõrval, kel on mitmeid palgalisi töötajaid. Nii et kui paneeli moderaator Tapio Korjus – Soome muusikaäri legendaarne jõud, 40 aastat entusiastlikult muusikat tagant tõuganud ja kadestamisväärse õhinaga endiselt kõigest uuest vaimustuv ja muusikabisnest raputavatele mullistustele kaasa elav mees – küsib, kuidas te positsioneerite oma plaadifirmat oma kohalikul turul, tuleb mul vastata, et: „Me anname oma plaate välja tiraažis 200, maksimum 300 tükki. Neist 50 tuleb tavaliselt müügile Eestis. Ja neid kõiki, heal juhul 50 inimest, kes meie välja antud plaadi Eestis ostavad, tunnen ma, kui mitte nime pidi, siis vähemalt nägu pidi. So, yeah, it’s suurin piirtein like that on our side.“

Plaadid! Plaadid! Plaadid!

Forum Hotelis konverentsi asjus veedetud aja jooksul, umbes kaks tundi, saan rikkamaks nelja vinüülplaadi ja kahe CD võrra.

Üks huvitav CD on Svjata Vatra albumi „Vabadus“ limiteeritud versioon. Bändi juhtfiguur, Ruslan Trochynskyi, räägib mulle, et plaadi ümbris on käsitsi valmistatud seemnepaberist ja kui selle esiküljelt üks ümmargune tükike küljest võtta, saab sellest välja nokitseda lilleseemned, mille saab omakorda mulda panna. Ja siis kasvavad Ukraina lipuvärvides lilled. Ja et nad ongi palunud kõigil plaadi omanikel filmida või pildistada, kuidas nad seemned mulda panevad ja millised lilled siis hiljem kasvavad.

Tunnen, et hoian plaati kuuldu järel kuidagi eriti õrnalt käes. Samas – mina kui plaadikollektsionäär, kes ei raatsi tihti plaate ümbriskilestki välja võtta, ei kujuta kette, et ma plaadiümbrise algupärase kuju laiali lammutaks. Kui aga lilled isepäi plaadiriiulilt välja hakkavad kasvama, selle vastu pole mul midagi.

Tallinn Craft Beer Weekend

Konverentsilt suundun linnalavale Noblessneri Valukojas, kus esinevad laupäeva õhtupoolikul The Chikitas Šveitsist, Helhorse Taanist ja Psychea Venemaalt. Kuidagi aga läheb nii, et keskendun hoopis suure kontserdisaali hiiglaslikus kõrvalsaalis toimuvale Tallinn Craft Beer Weekendile.

Seal tabas mind tõeline valgustus, millest kirjutasin pikemalt selle nädala Ekspressi paberlehte – lehekülgedele 64-65.
Paneel muusikakonverentsil - Siim Nestor (vasakul) ja Tapio Korjus.

Mida ma sinna aga ei kirjutanud, on see, et kuulsin käsitööõllefestivalil maailma kõige lühemat anekdooti.

Selle rääkis mulle üks disainer.

Ja see kõlas nii: „Baltikum.“

Jään veel jalga puhkama TCBW järelpeole. Kahepäevasest pingelisest õllevalamisest vabanenud pruulikodade inimesed lasevad lõdvalt. DJ Kristopher Luigend mängib neile muusikat. Just DJ-pulti tema selja taha ma istuma jäängi ja küsin kas see on okei.

Muidugi, vastab Kristopher, ja räägib kuidas DJ Andrevski oli teda ükskord klubis Studio lausa palunud, et ta istuks DJ-puldi taga tema lähedal, kui ta plaate mängib. Sest muidu hakkab igav. Kui pole kellegagi lobiseda. Arutame teenekate DJdena ka seda, et kui tüütu on teinekord, kui inimesed tantsima hakkavad. Mängid rahulikult, kõik on rahulik, aga siis järsku tantsitakse ja see tõmbab rinnus pingesse.

Ainult õlut pakkunud festivali aftepartyl ligineb Kristopherile üks hetk üks välismaine onu. Habemega, kiilaspäine, tundub, et mõne USA pruulikoja juurest.

Ja tellib ettevaatlikult soovilugu: "Kas sul Mark Ronsoni "Uptown Funki" on?"

Kristopher: "Aga kas sul mingit kanget alkoholi on?"

Smokes, let’s go!

Kristopher sõidab, koos kahe õllevälismaalasega, Noblessnerist Soome leibeli Top Billin programmivälisele showcase'ile klubisse Protest. Jah, ka selliseid asju tekib TMW ajal linna. Aga mina suundun TMWi lõpetama ürituse ametlikule afterpartyle klubis Lekker. Öösel kell kaks, umbes. Metsikult rahvast. Delegaadid, showcase’ide korraldajad, muuverid ja sheikerid, plaadifirmade bossid, esinejad. Kõik on õnnelikud. Rahmeldavad. Teevad üksteisele võidu välja. Nagu neil kondid ja närvid ei huugaks mitmepäevasest intensiivsest andmisest.

Lekkeri avaras suitsuruumis avastan üks hetk, et olen koos Raul Saaremetsaga andmas intervjuud cutting edge ajakirjale Dazed & Confused. Teemaks Eesti klubikultuuri sünd ja algusaastad. Muudkui meenub ja meenub ja igast järgmisest meenunud asjast tuleb meeldiv judin ja õhin ja meenub järgmine asi.

Viimaseks looks, mida kuulen TMW 2016 raames, jääb minu jaoks Olav Ehala „Päikeseratas“ from original motion picture soundtrack „Nukitsamees“. Nimelt on hommikul kell viis DJ-puldis vastandliku mainega peosarja Ennu Ratas resident-DJ Kristo Rajasaare, kes tegi sel varajasel hommikutunnil kogu TMW-rahvale veel Ennu Ratta showcase’i. Inimesed hoiavad kätest kinni, kiigutavad käsi kõrgele õhku – täpselt nagu seal filmis – ja laulavad. Siis kui ma mantlit selga panen.

Lähen koju ja kuulan tund aega järjest The Weekndi lugu „King of the Fall“. Oi on mõnus moodne, magus ja veidi nilbe muusika. Hang tough, children!