Õigusteadlane Montesquieu arutles oma 18. sajandi “Seaduste vaimus” rahaliste ja füüsiliste karistuste plusside ja miinuste üle. “Meie eelkäijad, sakslased, ei tunnistanud muud kui ainult rahalisi karistusi. Too vaba ja sõjakas rahvas oli arvamusel, et nende veri ei tohiks voolata muidu kui ainult mõõka hoides. Jaapanlased, vastupidi, välistavad [rahalised] karistused, väites, et rikkad võivad neid vältida. Kuid kas pole mitte rikkad inimesed mures oma varast ilmajäämise pärast? Ja kas ei võiks rahalised karistused olla proportsionaalsed inimeste sissetulekutega?”

Täna on Eestis trahvid sisuliselt regressiivsed - mida rohkem teenid, seda vähem trahvi maksad. Teenid miinimumpalka, saad kiiruseületamise eest trahvi 15% palgast. Teenid keskmist palka, maksad 6%. Teenid Riigikogu liikme palka, maksad 1%. Hea paralleel on siin Eesti poliitika nurgakivi, tulumaksuga. Progressiivne, astmeline tulumaks on see, kui suurema sissetulekuga inimesed maksavad suurema protsendi tulumaksu. Proportsionaalne tulumaks (Eesti valik) on see, kui kõik maksavad sama protsendi - rohkem teenijate sissetulekust on see eurodes suurem number, vähem teenijate palgast väiksem number. Regressiivne tulumaks, millest eriti ei julgeta rääkida, oleks see, kui rohkem teenijad maksaksid protsentuaalselt vähem - justkui tagurpidi astmetega (selle mõte on motiveerida kõrgemapalgaliste töökohtade teket jms). Eesti trahvid on nagu regressiivne tulumaks. Nagu oleks kõigile kehtestatud tulumaksuks 200 eurot - kellele suur, kellele väiksem raha.

Mõni ime, et kõrgema palgaga inimesed (näiteks ka Riigikogu liikmed) tänastele trahvidele otsa vaadates arvavad, et neid võiks tõsta. Nii kirjutatigi koalitsioonilepingu Excelisse sisse, et 10 miljonit lisaeurot saab riigieelarvesse trahvide päevamäärade kahekordistamisest. Ilmselt tasub olla rõõmus, et ei kirjutatud sisse Montesquieu viidatud alternatiivi: füüsilisi karistusi.

Koalitsioonilepingusse kirjutati aga veel üks lause: “Kaalume võimalust kehtestada väärteo eest määratavate trahvide suuruse sõltuvus väärteo sooritanu sissetulekust, varalisest seisust ja ülalpeetavate arvust.”

Sissetulekuga seotud trahvid on igapäevane nii Põhjamaades kui mitmel pool Euroopas.
Trahvide kahekordistamise läbikukkunud eelnõu seletuskiri möönab, et nii tõesti sai koalitsioonilepingus lubatud (ka ütleb seletuskiri, et “Eelnõu väljatöötamise vajadus tuleneb Vabariigi Valitsuse 7. mai 2015 kabinetinõupidamisel arutatud riigi eelarvestrateegia 2016–2019 ning stabiilsusprogrammi 2015 koostamisest ja rakendamisest. /-/ Ka trahvide laekumisel [on] oma roll riigieelarve tulude kujunemisel. Eelkõige on muudatuse eesmärgiks siiski õiguskuulekuse suurendamine.”). Sissetulekuga seotud trahvid eeldaks mitmete seaduste muutmist (muuhulgas selleks, et sissetulekuga seotud karistus ei suurendaks hüppeliselt keskmise palga teenijate karistusi). Paraku, nendib seletuskiri, on trahvimäärade tõstmine kiireloomuline, ja seega jääb analüüs edaspidiseks. Või kui olla konkreetsem: “Kuivõrd äsja on läbi viidud karistusõiguse revisjon, mille käigus kõik haruseadused üle vaadati, ei ole niivõrd mahukate muudatuste tegemine lähiajal mõistlik ega vajalik.”

Tegelikult on ju asi lihtne: politseinik kirjutab trahvimäära ühikutes, hiljem saadetakse inimesele teatis, kus vastav määr on läbikorrutatud tema deklareeritud sissetulekuga - nii pole alust ka murel, et liiga palju inimesi saab online-ligipääsu igaühe palgaandmetele. Sissetulekuga seotud trahvid on igapäevane nii Põhjamaades (mäletate neid uudiseid kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvatest trahvidest Soomes) kui mitmel pool Euroopas. Vastuväide, et paljud inimesed varjavad oma sissetulekuid, ei tee au ühelegi riigiasutusele. Nüüd, kui eelnõu on läbi kukkunud, ja kiiret trahvirahade laekumise tõusu nagunii silmapiiril ei terenda, võtaks selle analüüsi ikkagi ette? Võib muidugi analüüsida ka füüsiliste karistuste plusse ja miinuseid - Montesquieu, tasakaaluga inimesena, soovitas trahviks segu nii ühest kui teisest.