Õppetund UFO pubist: riigipalgaliste ülbus ajab vihale
Pidin täna ühe ministeeriumiametnikuga lõunale minema. No esmalt käisin ma välja ETV söökla, kuid see hinnati liiga mõttetuks. Seejuures juhiksin ma tähelepanu, et neetud avalikõiguslased maksavad normaalse lõuna eest 3 eurot, aga meie, vaeste erakapitali orjade sööklas maksavad söögid vähemalt viieka ja on tuntud gurmaani Krister Kivi hinnangul ka erakordselt jälgid. Aga see selleks, äkki kunagi tahan ERRi rahvanuumajaks minna ja seepärast ma neid ei kritiseeri.
„Haugikotletid on Saltis?“ pakuti mulle ametniku poolt välja.
No ma ei tea, tahaks ikka midagi ehedat ja nii maandusime UFO pubis.
Oh, kus see on alles koht. Kohe sisse astudes näed veetlevat baaridaami, kes karjatab momentselt: „Kaardiga maksta ei saa!“
Aga pole probleemi, ametnikul on sularaha kaasas. Päevapraad maksab 2.20 ja pole mingi peenutsev haugikotlet basmati riisiga, vaid ausad ja ehedad vorstid friikartuliga. Õlu maksab 1,99. Pole vahet, kas tellida Pilsnerit, alkoholitõhusat Tumedat või siis peenutsevat nisuõlut. Nisuõllega on sageli probleemiks, et seda on keeruline välja valada, sest vaht on üsna tihke ja kitsas ja kõrge klaas, kuhu seda valada soovitatakse, hoiab seda vahtu veel eriti elujõulisena, mistõttu pahatihti jääb pool pudelit valamata. UFO-daam ei hakanud aga peenutsema, vaid võttis kõige tavalisema õllekannu ja valas sortsti nisuõlle sisse. Vahust polnud haisugi.
Baari õhkkond võlub maalähedusega. Pole mingit peenutsevat salongimuusikat, kalli raha eest ostetud pipraveskit ega salvrätihoidjat. Aga samas ei saa ka midagi ette heita. Laudlina on laitmatu, kuna seda lihtsalt pole. Dušikabiini ehitatud suitsunurk mängib Eesti parimat spordikanalit Viasat Sport Baltic ja kõikjalt õhkub töölissõbralikkust. Mujal kesklinnas seda väga enam pole – Energia baari on hõivanud pensioniealised prouad ja Laine baar on vapse kinni.
Kõrvallauas arenebki töölisvestlus, mis ei jäta siiski mulje, et töölisklass on rumal. Ei, nad on väga elutargad. Näiteks teatab ühes suures laevafirmas töötav härra õlleklaasi kõrval, et temal on välja töötatud spets kasiinosüsteem, kus ta loeb enne kasiinosse astumist välja peotäie sularaha, millest rohkem ta maha ei mängi. Ta pole küll kunagi võitnud, aga sellest pole probleemi, kuna ta ei tahagi võita. Pigem on mureks see, et kui ta hommikul töölt tuleb, siis pole kusagil baaris juua, aga kasiinos ei vaata teda mitte keegi imelikult, kui ta õlle võtab. Või siis viina. Või konjakit. „Vahet pole,“ ütleb ta.
Toit tuuakse lauale elegantse lihtsusega. Esmalt – kolks – taldrik, siis – plärts – ketšupipudel. Ketšup on lihtne ja lahja Felix. Saabub ka sinepituubik. Ametnik sööb ja jätab pool alles. Vabandab, et ei jõua. Kohe näha, et hea elu ja maksumaksja raha peal. Õige eestlane teab juba defitsiidi ajast, et alles ei tohi midagi jääda. Kuna ma polnud ise süüa võtnud – sularaha ju polnud ja ei taha riigile (ehk ametnikule) võlgu ka jääda, siis aitasin järelejääkidega.
Grillvorst juustuga võlus kohe esmasel maitsekontaktil enda hõrgu tekstuuriga. Taustal oli tunda naatriumglutamanaati, kauguses meenuvad õdusad jaaniõhtud, kus sarnaseid juustuga vorstikesi sai natuke liiga palju praetud, seepeale veini joodud ja pärast tüdrukutega flirditud. Noorus tuleb meelde.
Friikartulid olid justkui otse põllult taldrikule hüpanud. Nii kollased, nii rõõmsad. Tõsi, mäludes sai selgeks, et tegu on sügavkülmast soojendatud moodustistega, aga see ei tohiks probleemiks olla. Üldse on inimesed muutunud ilgeks snoobiks – üks söök ei kõlba, teine söök ei kõlba. Õigemini ei saagi öelda, et tegu oleks inimeste snobismiga, vaid pigem ikka peavoolumeedia probleemiga. Räägitakse peentest sushikohtadest, soovitatakse kalleid veine, räägitakse midagi Ribedest ja V-dest, kiidetakse Õunpuu filme, aga tavainimesele ei mõtle keegi. Et sushi on ju mõttetult kallis, täis jääb ka odavamalt, Ribesse ei satu tavaline tööinimene pea kunagi ja Õunpuu filmidest ei saa lihtsalt m****gi aru. Ok, Sügisballis sai, aga ka ainult m****st.
Miks mitte pöörduda tagasi lihtsusesse? Sellist snobismi saavad lubada ainult politikaanid, brüsseli tallalakkujad ja maksumaksja raha nuumavad ametnikud.
Teise lauda on saabunud hoolivad inimesed, kes tundsid muret suitsunurka läinud inimese pärast.
„Mis tal viga on?“ küsis üks õllekruusitagune.
„Oot, kellel?“ vastas teine.
„No sellel habemega parmul, kes suitsukas on. Ta hoiab kätt imelikult,“ täpsustati.
„Ah, perse, ei tea.“
Kasiinosõbra lauas hakkab meeleolukas seltskond parasjagu rääkima taas inimlikust teemast – saunast. Kolm meest alustasid vaidlust 120 kraadi juurest ja kui õlleklaas tühjenema hakkas, siis tõusid panused juba 145 kraadini ja sedagi tingimusega, et tegelikult oli rohkem, aga kraadiklaas ei näidanud. Igatahes polevat neist keegi kunagi saunas kellelegi leilitamises kaotanud ja kui nad praegu juba pea 80 poleks, siis läheksid nad kohe leilitama, aga praegu ei julge, sest äkki saab veel insuldi.
UFO-sse oli seepeale saabunud veel rohkem inimesi, kes kütsid väikse baarisaali paraja väikse sauna kuumuseks. Seetõttu oli mõtet minna.
Aga siis hakkas hädaldamine. Esmalt pidime minema läbi mingist pirukakohast, kuna seal olevat vaja lattet osta.
„Kas teil, muidusööjatel, ministeeriumis kohvimasinat polegi?“ küsisin.
„On küll, õudselt suur ja kallis, aga see annab nii halba kohvi, et me ei joo sealt keegi,“ öeldi vastu.
No mul viskas jummala punasesse, et esiteks on maksumaksja raha eest ostetud mingi kuradi faking aparaat ja siis mingi inimene, kes teenib palka maksumaksja raha eest, ütleb, et talle see ei kõlba.
„Me peame tegelikult kolme tassi kohvi eest euro maksma,“ üritas ta veel vingerdada, aga ei aidanud.
Ma keerasin otsa enda töökoha poole, et välja teenida enda palk, et maksta maksud, et siis mingid avalikõiguslased saaksid odavamalt süüa ja ministeerium endale kohvimasina, mis ka ei kõlba, raisk.
