Techno-mees dirigeerib magamistoas postpunk-orkestrit
Trentemøller „Fixion“
9/10
Geniaalsus ei anna häbeneda ja kui on veel kuldsed kõrvad ning nupp lõikab, siis ongi tulemus käes. Vokalist Marie Fiskerist on saanud ajaga püsiliige ning enam ei saa rääkida Anders Trentemøllerist ainsuses, vaid tegu on juba täitsa Trentemølleri bändiga. Aju on enda ümber aastatega koondanud väärika pööningu ning andekad jäsemed. Natuke hirmus tundus isegi see bändiks muutumine, sest varasem kraam oli juba sedavõrd täiuslik. Olles jõudnud uut albumit kümmekond korda kuulata, võin käe südamele panna ja öelda, et see on väga maitsekas ja läbimõeldud heliteos. Liikumine on toimunud, aga mitte paremuse ega halvemuse poole, vaid lihtsalt edasi. Mõjutusi on kuulda lademes, aga need on kenasti oma võtmesse keeratud ning kõik kõlab lõppkokkuvõttes täpselt nagu Trentemøller. Postpunk on hetkel moes ning neid duosid ja triosid, kes uues kuues Joy Divisioni, The Cure’i radadel astuvad, on tuhat. Kui Trentemøller teebki oma toas mussi, siis see kõlab nii suurelt, nagu oleks kusagil miljoni dollari stuudios salvestatud ja lihvitud tipp-produtsentide poolt. Seega seljatab ka kõla mõttes enamiku sarnase liini tegijatest juba oma kogemuse ja suurepärase kirjutamisoskusega. Igal palal on nägu ja samas sobituvad lood kokku ideaalsesse tervikusse. Harva töötab tantsumuusika nii veenvalt klappides, klubis või kontsertsaalis samaaegselt. Mees teab, mida ja kuidas siduda, ning seob oma tunded koos kuulajaga hullult ilusasse sõlme.