Asus lund kokku pressima, et sellest külmuks esimene jääkiht - Adavere selle talve kiiruisuraja põhi. Lõunaks oli ta rada pressinud kaheksa tundi. Ilus jääkiht sai.

Kuid õhtuks oli see kõik kadunud – lumi tuli sula maa peale ning soe asfalt raja all sulatas terve öö töö.

Kümme päeva hiljem on Treiman valmis tegema oma jäärajale, Eesti ainsale kiiruisurajale esimesed jäljed.

Tänu sellele, et Adavere kool käis isadepäeva puhul Rakveres politseimuuseumis, sai ta teha erandkorras kastmisringi ka päeval. Marakratid ei jooksnud rajale liugu laskma.

„Ma võtsin veenäidu, et näha, kui palju on kulunud vett selle raja tarbeks. 150 kantmeetrit. 85 tundi olen olnud vooliku otsas.“

Treiman on pingutanud, silme ees kurjakuulutav soojalaine, mis lubab selle nädala lõpuks kuni kaheksa kraadi. Kui rada on piisavalt paks, siis püsib lootus, ehk peab seni vastu, kuni taas külmaks pöörab.

Kui ta öösel kell neli välja läheb, mis abikaasa ütleb?

""Mine ja jäägi sinna!" Õnneks mul abikaasa on kehalise kasvatuse õpetaja, talle meeldib vaadata, kuidas lapsed uisutavad. Kui meie armaada ilusti ringis sõidab, siis talle see pilt meeldib.“

Kui Ants Antson 1964. aastal Innsbrucki olümpiamängudel kiiruisutamises kulla võitis, oli Väino Treiman 11-aastane Kohtla-Järve poiss. Mäletab väikest mustvalget telepilti Antsoni kullasõidust.

Samal talvel läks ta koos sõpradega Jõhvi, kus kaevurite staadionil oli suur liuväli. „Muusika mängis, jää oli rahvast täis, seal sai uiske laenutada,“ ütleb Treiman.

1964. aasta talve muljed oli põhjus, miks omal ajal takistusjooksus Eesti noorterekordi püstitanud mees hakkas Adaveres 1990ndate keskpaigas jäärada valama.

Ants Antsoni kullavõitu tähistav võistlus „Kuldne 1500“ peeti esimest korda 1998. aastal. „Need on uhkemad kui eestikad, stardis on olnud kolmeaastane ja kaheksakümneaastane.“

Esimesel korral ei olnud rajal ühtki paari kiiruiske, sõideti hoki- ja iluuiskudega.

„Mina olin Adavere V. I. Lenini nimelise näidissovhoosi spordimetoodik. Üks veerand peab olema taliveerand. Seitse aastat jutti polnud Adaveres lund. Külma ikka oli. Esimesel aastal oli nagu tänavu – mul oli liuväli valmis, aga siinsamas kõrval põllumehed künnavad maad.“

Eelmise talve Eesti meistrivõistlused toimusid nii: reedel jääd ei olnud, pühapäeval jääd ei olnud. Jää oli ainult laupäeval.

„Vanajumal tuli appi. Olev Kenk käis siin reportaaži tegemas – ütles, et ilmateade näitab, et tuleb miinus neli. Mina vastu, et miinus neljast on vähe, vaja on miinus kuut. Hommikul oli miinus üheksa. Ma olin terve öö väljas, lasin rajale vett. Kella kuueni kastsin voolikuga, siis hakkasime masinaga lihvima.“

Võistlus sai peetud.

Täna on Treimani juhatada kolm rühma kiiruisutajaid – esimese-teise klassi omad alles harjuvad jääga, keskmine rühm ning eliitgrupp.

Treimani andekaim õpilane Marten Liiv tõi eelmisel talvel maailmakarika etappidelt neli poodiumikohta ning teenis Hiinas juunioride MMil pronksi. Siht on 2018. aasta taliolümpia.

Liiv nagu ka naiste liider Saskia Alusalu on Adavere kooli lapsed. Tänini on Eesti kiiruisutamises vähe neid, kes poleks õppinud Adavere koolis.

Treimani õpilane Mart Markus lõpetas kehakultuuri ning treenib nüüd kiiruisulapsi Tallinnas Tondiraba hallis.

„Kui sa siia kooli tuled, siis sa siin trennis käima hakkad,“ ütleb Treimani naine Anar. „Jooksmised, ronimised, pallimängud.“

„Tänapäeval on põhiviga, et inimene ei ole valmis pingutama,“ ütleb Väino Treiman.

Kiiruisutamine ei ole kaugeltki odav – paar korralikke kiiruiske maksab ligi tuhat eurot. Marten Liiv sõidab sellel hooajal jala järgi valatud saapaga, sellised uisud maksavad pea 2000 eurot.

Treimani kabineti laual on puding. Mees on alalõpmata kastmisvoolikuga rajal, sööma ei jõua, nii hoiab naine oma magustoidu abikaasa tarbeks.

„Ühel talvel võtsin 12 kilo alla.“ Voolikuga rassimine on kõva koormus ja sealt külmkapi kallale nokitsema ei lähe.

„Kui tagasi mõtlen, siis tuleb endal ka naer peale. Esimestel Eesti meistrivõistlustel oli rada nii kitsas, et üks mahtus korraga peale. Kõigil olid tavalised uisud all. Tiit Idarand tuli oma poistega siia, neil olid kiiruisud. Mul oli siis juba kolm paari kiiruiske. Koolidesse toodi välismaalt humanitaarabina spordivarustust. Üks meie poiss nägi, kuidas Idaranna poisid sõidavad, hüppas neile järele ja hakkas kohe kiiruiskudega sõitma,“ räägib Väino.

Edgar Savisaar lubas Uisuliidu presidendiks saades, et Tondiraba halli tuleb kiiruisuhall.

„Mõtlesin, et rumal otsus. Ei ole halli Soomes, Rootsis ega Tšehhis, kuigi nende Martina Sablikova on kolmekordne olümpiavõitja. Väike Eesti, kellel ei ole kiiruisutamise traditsiooni, tahab jäähalli!“ ütleb Väino.

Savisaar muutis ootamatult meelt ja kiiruisuhall jäi tulemata.

„Kui Aivar Kokk oli Jõgeva maavanem, siis tahtis ta meile teha siia kunstväljakut. Külmutus raja alla – eraldati viis miljonit krooni, teise viis miljonit reserveeris kultuuriministeerium. Ainuke, kes oli vastu, olin mina“ jätkab Väino.

„Mis me oleks teinud? Me oleks esimesel aastal pankrotti läinud!“ suskab naine vahele.

„Ehitada ei ole probleem, aga kui vald ei anna mulle aastas 200 000 krooni, siis kust ta võtab selle 2 miljonit krooni, et seda ülal pidada,“ meenutab Treiman.

Treiman tõmbab endale uisud jalga ja räägib, kuidas ta Adavere uisulastega käis Hollandis laagris. Valla liisitud buss lapsi täis. „Kaks korda aeti meid kiirteelt minema. Buss oli seitse aastat vana! Aga sellest ei tohi vist rääkida!?“

Uisuliit ootab Adaverest aina uusi rekordeid, kuid praegused Eesti tipud enam Adavere raja peale ära ei mahu – 250 meetrise ringi pealt lendab kurvist välja.

Mees, kes ehitas omal vabal tahtel jäähallile seinad

Villu Päärt
SEIN SEINA HAAVAL: Hokientusiast Timo Tints suutis kahe aastaga leida nii palju toetajaid, et Viljandi jäähall sai lõpuks endale neli seina ümber.

Viljandi jäähalli lugu on keeruline. Jäähokiliidu eestvõttel pandi väljakule 2006. aastal nurgakivi ning ehitus läks lahti. Linnavalitsus lubas halli toetada selle läbi, et ostab koolilastele uisutamistundide aegu.

Kuid juba aasta hiljem tõmbus Jäähokiliit kõrvale – ehituse eest maksmine käis liidule üle jõu ning väljaku omanikuks sai uus sihtasutus, kus juhtrollis väljakut ehitanud Suja Ehitus ja aktsiaselts Toom Tekstiil. Viljandis oli samal moel ärimeeste ühisel jõul veetud tennisehalli ehitust.

Esialgu oligi kavandatud ainult katusega tehisväljak. Nelja seinaga hall, mis võimeline töötama aasta ringi, pidi olema valmis aastaks 2011.

Kui hokihuviline Timo Tints samal ajal esimest korda jäähalli uisutama tuli, oli seis endine – katus ja väljak, ei ühtki seina.

Läks veel kolm aastat, Tints tegi Viljandi linna jäähokimeeskonnas kaasa ning ühe trenni eel sattusid nad meeskonnakaaslase Benno Ausperega rääkima, et nii enam edasi ei saa. Seinu oleks hädasti vaja.

„Kaheksa aastat oli seintest räägitud, midagi polnud muutunud,“ ütleb Tints. Viljandi linn, kes tasus jääväljakul laste uisutundide eest, määras leppetrahvi, sest lubatud seinu ikka ei paistnud.

Kui õues kiiresti sulale pööras, siis hakkas soe tuul kiiresti jääd sulatama. Männimäel keset tühermaad asuv hall oli tuulte meelevallas. Kui tuiskas, siis kattus uisujää lumekihiga. Mõnikord oli lund väljakul mitukümmend sentimeetrit ja seda tuli ATVdega kokku lükata, sest jääpuhastusmasin oleks muidu müristanud jääd puhastada mitu päeva ühtejutti.

Ainuke häda – seinte jaoks polnud sentigi raha.

„Mõtlesime, et mis oleks, kui prooviks. Hakkame kuskilt pihta.“

Tints oli varem kokku puutunud motokrossiga – seal on sponsoreid terve trobikond, ühe päeva sõidetakse ja kas sponsori reklaami keegi ka märkab, pole üldse kindel. „Jäähalli seinal jääb toetaja nimi nähtavale vähemalt jäähalli eluaja lõpuni,“ ütleb ta.

Umbes sellise jutuga läks ta oma tuttavate firmaomanike jutule ja rahakotirauad hakkasid avanema.

2014. aasta lõpuks saadi püsti esimene sein. Kole külm oli, kui Tints ja Auspere koos oma pojaga tõstukite pealt plekitahvleid seina kruvisid.

„Aga nagu kiuste, kui esimene sein püsti sai, siis esialgu pakkus see tuisu eest mõningat lohutust, kuid kevadel hakkas päike väljakut olematu seina kohalt sulatama,“ ütleb Tints. Iluuisutajad tegid hüppeid lompide vahel laveerides.

Viljandisse elama kolinud iluuisutreener Eve Naanuri ja hokiklubi eestvõtja Tints lükkasid kohe käima uue rahakogumiseringi.

2015. aasta lõpuks oli hallil teine sein püsti. Kui teise seina ehitusel tekkis ajutine tõrge – saekaatrist tuli prusse kauem oodata, siis hakkas Tints tasapisi juba kolmanda seina kruvimisega pihta.

„Mul oli kohe plaan, et enne ei lõpeta, kui neli seina püsti.“

Neljanda seina viimased kruvid keeras Tints paika tänavu oktoobri viimastel päevadel. Novembri algul avati liuvälja hooaeg jäädiskoga ning Viljandi uisukogukond oli halli linnapoolsele seinale riputanud suure loosungi: „Aitäh, Timo!“

Neli seina võis kokku maksma minna 50 000 eurot. Tints pani mõnikord oma raha mängu, et asi pooleli ei jääks.

„Võib olla mõni tuhat eurot. Ma olen rohkem ajaliselt panustanud,“ nendib ta. „Siin on oldud vihmaga, lumetormiga. Pealaest jalataldadeni läbimärg – tervis on siiani kuidagimoodi vastu pidanud.“

Ainult sõrmeotsad on tuimemaks muutunud, kinnastega pleki sisse kruve ei keera, olgu kui külm tahes.

Kuid Viljandi iluuisutajad ja hokiklubi ei kavatse nelja plekkseinaga piirduda. Plekkseintega hallil puudub soojustus ning seetõttu ei saa liuväli aasta läbi lahti olla.

„Maailmas on plekkseintega halle, mis on isegi samasuguses kliimas ja toimivad aastaringi. Jäämasinate käigushoidmise kulud oleks üüratud,“ ütleb Tints.

Lahendus oleks soojustatud paneelidest sein.

„Seda ei saa garanteerida, aga seda tuleb üritada,“ ütleb Tints.

Kui seinad on soojad, siis on vaja soojustada lagi, et laest ei hakkaks kondensvett alla tilkuma. Kuid siis vajab hall ventilatsioonisüsteemi, et õhk sees normaalne püsiks. „See on ilmselt kõige kallim.“

Rendisoojakud, kus praegu uisutajad uiske jalga tirivad ja hokimansad riideid vahetavad, tuleks vahetada millegi püsivama vastu. Kui turniiri ajal on Viljandis mitu jäähokimeeskonda koos, siis ei mahu nad oma suurte spordikottidega riietusruumidesse äragi.

Seni on Viljandi hall töötanud neli talvekuud, sel aastal õnnestus jää valmis saada kuu aega varem, ehk veab nelja seinaga välja aprilli algusse.

Praegu 31aastane Tints sattus uisutamise juurde keskkooli viimases klassis, juhtusid olema paar stabiilsemat talve, kõikide koolide juures olid liuväljad.

Ülikoolis õppis ta energeetikat ning nädalavahetused veetis talviti Viljandis liuväljal.

Igapäevaselt müüb ta rattaid ja suuski. Viimase kahe talve rutiin on olnud üsna kindel. Kuueni tööl, siis poolteist tundi jäähalli juures tõstukil kõõlumist ja plekitahvlite seina kruvimist. Kella kaheksast hokitrenn.

Laupäeval on Timo lõpetanud tööpäeva kell neli, sõitnud jäähalli, pannud üles õhtuse jäädisko tehnika. Õhtul kell seitse võtab ta suuna Riiga, seal on laste iluuisuvõistlused. Viljandi noored uisutähed peavad pühapäeval olema Riias varakult jääl.