Tuled ei põle.

Toas mängib raadio.

Koputan veel. Ei midagi.

Ja siis seisab Muna Jaan äkki mu ees. Särgiväel. Rinnatasku pliiatseid täis ja pabereid ja vajalikku vara.

Muna Jaan peab jooksma pensionäridele jõuluvana tegema. Poolel teel on tal aega rääkida. Kõigest. Maast ja ilmast. Küsimusi ta ei oota.

„Et Kersti Kaljulaid sai presidendiks, sellega olen ma väga rahul. Ma ütlesin kohe alguses ära, et ma tahaks näha naisterahvast presidendina.

Marina Kaljurand oli ka väga tubli. Aga muidugi hakkasid need põhulõuad seal jagelema, et kummal pool okastraati ta ema 1939. aastal elas... Ma tean seda kohta seal hästi.

Vanasti sai mootorrattaga Leningradi sõita, siis pidasin ikka vana Eesti-Vene piiri kohal korraks kinni. Vene miilits oli seal tavaliselt väljas, käskis edasi sõita...

Aga Kerstikene peaks kuulama tarku nõuandjaid. Ja mitte selliseid, kel kõige kõvem hääl.“