Rongisõit läbi Barranca del Cobre

Parim vaade Mehhiko legendaarsele Vasekanjonile avaneb vedurijuhi aknast, õpetab Toomas Mikkor.

Möödunud sajandil otsustasid mehhiklased, et Sonora kõrbe sisemus tuleks ühendada Vaikse ookeani kaldaga. Et Sierra Madre metsadesse ja kanjonisse elu tuua ja kes teab mis põhjustel veel. Armee müttas üle poole sajandi ja sai maha uskumatu projektiga: ehitati raudtee Chihuahuast Cortezi mere rannikuni. Läbi mägede ja kõrbe rajati 410 silda, 99 tunnelit ja ligi 1000 kilomeetrit rööpmeid. Kõige kõrgem punkt, kuhu vedur tema järele haagitud vagunid peab tirima, asub 2450 meetrit merepinnast!

Tänapäeval sõidab mööda seda teed peale kaubarongide ja kolmanda klassi reisirongide, kus seltskonnaks sikud-sokud/kiisud-kutsud nagu Ellen Niidu lasteraamatus, ka turistidele mõeldud mugav rong – Chepe.

Otsustan sõita Creelist El Fuerteni, valides tuhandest kilomeetrist kõige põnevama lõigu. Samamoodi talitavad vist paljud, sest Creeli jaama lähedal on mehhiklaste aiaväravatel ingliskeelseid silte, mis teatavad, et siin õues saab autot parkida. Muidugi väikese tasu eest. Jätan auto ühe lahke donja õuele ja juba tuleb ka rong. Chepe on nii seest kui väljast väga puhas ja eranditult meestest koosnev teenijaskond on laitmatus mundris. Mustad kikilipsud ja vahvad mütsid nagu Prantsuse leegionäridel.

Vist seetõttu, et on vihmane aastaaeg, on rong peaaegu tühi. Minu vagunis on vaid üks lärmakas seltskond noori gringosid, kel kaasas hiiglasuur külmakast. Võtavad sealt kõige jubedamaid asju mida USA supermarketitest saada ja muudkui söövad.

Kohe kui rong liikuma hakkab, asun pead murdma, et kuidas saaks vedurisse. Kunagi ammu nägin telekast saadet kanjonist ja Chepe rongist. Saatejuht mainis, et vedurijuhi juurde pääseb 20 dollari eest. Olukorra teeb keeruliseks see, et ma ei räägi vaat et sõnagi hispaania keelt, vagunisaatjad, kuigi äärmiselt sõbralikud ja abivalmid, aga ühtki keelt minu osatavatest.

Veduril tundub olevat hing kinni, diiselmootor suriseb kuidagi kaeblikult. Teeme ringi ümber mäe ja jõuame El Divisadero jaama, kus on pikem peatus. Vähesed turistid väljuvad, et osta Tarahumara indiaanlaste meeneid või keha kinnitada. Paistab, et rongi saabumine on El Divisaderos suursündmus, sest tilluke külajaam meenutab laata. Tarahumara naised, tited rätiga kaelas või seljal, müütavad punutisi, kuulsaid Tarahumara vöösid ja muid vidinaid. Mehhiklannad on sättinud üles väliköögid ja pakuvad selliseid maitseelamusi, et soovid endale ühe kõhu asemel kahte või kolme. Kas nüüd või mitte kunagi, mõtlen endamisi ja astun perroonil seisva vagunisaatja poole. Vahetame tervitused ja siis asun ma asja kallale. Näitan sõrmega enda peale ja siis veduri peale ning ütlen „Locomotiv?“. Mul pole aimugi, kuidas võiks hispaania keeles „vedur“ olla.

Mehhiklane ei ole Pariisi taksojuht, kes kehitab õlgu, kui tahad Champs-Elyséele sõita, aga ei häälda seda perfektselt. Mehhiklane saab kohe aru, millest jutt.

Ta viibutab sõrme ja vastab hispaania keeles: Proibido! (Keelatud).

Teen järelduse, et kui proibido, siis ilmselt 20 dollariga hakkama ei saa.

„Cinquenta dollar,“ ütlen ma järgmiseks. Selle olen ma pähe õppinud viiekümnepeesoselt rahatähelt.

Vist tabasin märki, sest mees elavneb märgatavalt. Seletab midagi kätega žestikuleerides ja pilguga lootust andes. Saan sellest kõigest aru sedapalju, et istugu ma oma kohale ja ta vaatab mida teha annab.

Kui oleme veidi maad sõitnud, tuleb vagunisaatja Francisco, kes on nüüd end juba ka nimepidi esitlenud, taas midagi seletama. Saan aru vaid sedavõrd, et mu šansid on väga head ja kohe, kui teekond läheb eriti dramaatiliseks, viib ta mu vedurisse. Et oodaku ma veel veidi.

Kui rong Barrancase jaamast liikuma hakkab, tuleb Francisco, lai naeratus näol. Viipab mind endale järgnema. Marsime läbi tühjavõitu vagunite. Vedurijuht ja tema abi teretavad lahkelt ja viipavad parima vaatega istmele. Francisco läheb tagasi tööpostile.

Veduri sisemus on väga spartalik. Ei mingeid mugavusi ja müragi suur. Aga vaated on kümme korda võimsamad kui vaguniaknast, sildade kõrgusi ja järsakute dramaatilisust adud märksa paremini. Püüda nähtut sõnadega kirjeldada on tulutu ettevõtmine.

Kohati hakkab lausa kõhe. Ega siin nalja pole. Vihmasel aastaajal on sageli varinguid. Igas jaamas on remondibrigaadid ja nii mõneski kohas on näha, et rööbastelt on hiljuti eemaldatud sinna varisenud lehmasuurune kivi. Välja vahetatud, vihmausse meenutavad kõverad relsid lebavad sealsamas kõrval.

Mehed üritavad minuga vestelda, aga keelebarjäär ei luba. Vedurijuhil on enamiku ajast raske eboniidist telefonitoru käes ja ta peab kellegagi ühendust. Kui ta seda ei tee, siis märgib ta pidevalt midagi oma kaustas olevasse tabelisse. Tema abi juhib rongi mingite kangide, rataste ja klahvide abil. Liigume üsna aeglaselt.

Uudis, et veduris on gringo, on jõudnud isegi rongi päras asuva turvameheni. Mustas vormis tõsine mees, roostevaba läikiv automaat seljas. Turvas olla rongides vaid moe pärast, seletab hotelliomanik El Fuertest mulle hiljem. Professionaalsed röövlid ja vargad hoidvat oma näpud Chepest eemale. Sierra Madre on narkokartelli kontrolli all ja kartell investeerib suuri summasid legaalsesse ärisse, eriti turismi, soovides, et külalised end turvaliselt tunneks. Millaski olid paar röövlit tabu vastu eksinud ja rongis turiste puistanud, aga röövlid leiti kiirelt üles ja poodi munepidi männilatva. Teistele hirmuks. Rohkem polevat rongirööve esinenud.

Vagunite vahekäigus, kui keegi ei näe, ulatan Franciscole 50 dollarit. Ta tänab ja pistab raha tasku.

Kuna olen muljetest uimane, siis otsustan end restoranvagunis ergutada külma õllega. Lisanduvad quesadilla’d. Kuigi nad pole nii maitsvad kui El Divisadero naiste pakutud, on nad rongirestorani kohta siiski üllatavalt head.

Minu vagunis on noored gringod teinud endale järjekordse laari taignavorsti ja kleepjuustu võileibu, söövad ning mängivad kaarte.

Paistab, et ka neil on üsna lõbus olnud.