Esmaspäeva õhtu. ETV stuudios on vaikne ja hämar.

Joonas ja esineja, Tartu üliõpilaskonna esimees Reelika ­Alunurm võtavad laua taga kohad sisse. Tartu ülikooli rektorivalimiste eel tahtis „Plekktrumm“ kuulda tudengite arvamust sellest, mida tänapäeval üldse ülikoolidest ja kõrgharidusest arvatakse.

Režissöör Maire Radsin ütleb klappidesse: eetrini on neli minutit.

Joonas küsib saatekülaliselt, kuidas see ennast tunneb.

Ja räägib, et olgu päris rahulik, pärast kümnendat minutit saab kõik õige rütmi sisse.

Maire Radsin: „Tähelepanu! Viimane minut!“

Keegi loeb: „Neli, kolm, kaks, läks!“

Radsin: „Me oleme eetris!“

Ja Joonasel silm särab.

Tere õhtust kõigile, kultuuri-vestlussaade „Plekktrumm“ on taas otse-eetris. Elegantne. Viisakas. Kergelt pidulik.

„PLEKKTRUMMI“ FENOMEN: See pole see saade, kus vastaja nurka aetakse. Joonas Hellerma külalisena tunneb iga intervjuee ritav ennast hästi.  
Joonas oli tudeng, kui tegi oma esimese „Tähelaeva“.

Võttis esimesse saatesse Fred Jüssi. Ja sai koolis kiita, et vedas saate välja, ilma et oleks kasutanud stuudios ühtegi abimaterjali.

Ta toimetas kultuurisaadet „OP“ ja tegi intervjuusid, aga enda pika otsesaate kogemust tal ei olnud.

Siis vajati kedagi saatesse „Jüri Üdi Klubi“.

Kutsuti Joonas. Et ta intervjueeriks Riigikogu kultuurikomisjoni esimeest Urmas Klaasi Sirbi skandaaliga seoses. Joonas tuli sellega suurepäraselt toime.

Kui hakati rääkima uuest kultuurisaatest ja keegi nimetas saatejuhina Joonas Hellermad, ei tekkinud Radsinil hetkekski kõhklust – sellise poisiga julgen ma otse-eetrisse minna. „Plekktrummi“ taob Joonas aastat 2014.

Radsin: „Neljas, ole valmis, ma tulen sinu peale!“

REŽIIPULDI TAGA: Režissöör Maire Radsin (vasakul) tunneb „Plekktrummi” saate ajal erilist lummust. Tema kõrval toimetaja Hedi Rosma.
„Plekktrumm“ on ainuke saade, mida Maire Radsin suunab sosinal.

Istub režiipuldis ja annab sosinal oma käsklusi.

Sest talle tundub, et muidu ta segaks lummust, mis stuudios tekib.

2003. aastal oli Tallinna ülikooli režii- ja meediakooli meeletu konkurents – üle 200 tahtja 10 kohale.

Mihkel Ulk, Joonase kursusekaaslane, peab meediakooliaega oluliseks ja suunda näitavaks oma elus.

Elati nagu lavakunstikateedris. Tehti sketše. Käidi loomaaias, vaadati huntide ja ahvidega tõtt ja püüti nende olemusse sisse elada.

Mis looma kehastas Joonas?

Mässis ennast linadesse ja mängis tõuku.

Anti ülesanne lavastada mõni tuntud maal. Joonas hiilgas sellega, et valis lavastamiseks Kazimir Malevitši „Musta ruudu“.

Hiljem lavastatud kirjanduslikest materjalidest valis Kafka „Metamorfoosi“.

VÄRSKES „PLEKKTRUMMIS“: Tartu Üliõpilasesinduse esimees Reelika Alunurm räägib, mida üliõpilased ülikoolilt ootavad.

Joonas: „Need valikud räägivad kinnisideest valida väga „sügav­mõttelisi“ materjale. Samas mäletan, kuidas üdini ­kontseptuaalsed lahendused kippusid laval morbiidsena mõjuma, kohati isegi nii, et see muutus omakorda naljakaks. Lavastaja ei saa olla liiga obsessiivne ega literatuurne. Ruumil ja laval on teistsugused eluseadused. Seal oli mingi koht, kus proosalist ja keskpärast tulemust elustas viimase hetke otsus panna inimesed ruumi sisenema mitte ukse kaudu, vaid kardina tagant. Selline väike nüke huvitaval kombel elustas ruumi ja andis päästva elevuse.“

Radsin: „Neljas! Ole valmis! Neljas läks. Ära esimesele ette jää!“

„Plekktrummi saadet valmistatakse ette terve saate-eelse nädala.

Esimest korda kohtuvad Joonas, saate toimetaja Hedi Rosma ning saatekülaline kolmekesi.

Sisu käiakse kergelt läbi, ja saatetegijad püüavad aru saada, mille peale külalisel silm särama hakkab ja mille peale mitte.

Vajaduse korral kohtub Joonas esinejaga veel, et tekiks usaldus.

Ja siis algab töö stsenaariumi kallal. Joonas ja Hedi saadavad stsenaariumi edasi-tagasi, mängivad läbi nii- ja naapidi. Päris viimane variant valmib värskelt saatepäeval.

Kui saade on põhjalikult läbi kirjutatud, annab see saatejuhile otse-eetris suurema vabaduse.

Saate ajal on stsenaarium Joonasel laua all, aga ta pole saate ajal seda kunagi välja võtnud.

Radsin: „Kuues, ole valmis!

Kas sa saad minna tüdruku peale?

Kuues läheb!“

Saade on hoo sisse saanud.

Joonas: „Meedia- ja režiikool andis saatejuhi tööks tehnilise ja psühholoogilise ettevalmistuse – kuidas ennast sisemiselt häälestada ja mismoodi tulla toime oma psühho-füüsiliste iseärasustega. Samuti julguse esineda. Tänu humanitaarharidusele TLÜs oli võimalik kuulata väga erinevaid aineid ja kujundada endale habras arusaam kultuuri- ja mõtteloo keerdkäikudest. Mitut puhku on olnud situatsioone, kus meedia- ja humanitaarpool on teineteist väga hästi täiendanud.“

Joonase saadet klassikalise filoloogi Marju Lepajõega vaatasin kaks korda.

Mõnus kodune ja tarku mõtteid täis kolmveerandtund.

Lepajõe ise kiidab, et tundis ennast saates oodatult ja hoitult.

Marju Lepajõe: „Ma rõhutaksin saatejuhi eruditsiooni osa saate kujunemisel. Mu meelest ei ole tähtsusetu, et tal on pooleli õping, mis käsitleb G. W. Fr. Hegeli filosoofiat, üht kõige avaramat nähtust filosoofia ajaloos. Selline uurimisteema võimaldab asju näha üha mingi teise ja kolmanda jne nurga alt.“

Marju Lepajõe

KLASSIKALISE FILOLOOGIA ÕPPEJÕUD MARJU LEPAJÕE: Soovitus kultuuriajakirjanikele on, et nad võiksid tunda süvitsi – ka väitekirja tasemel – midagi kaugemat, olgu see Bütsantsi kroonikakirjandus või saksa XVI–XVII sajandi satiir või Marsilio Ficino ring Firenzes. See paneb märkama ümbritsevas elus asju, mida muidu ei pruugi üldse tähele panna.

Tean inimesi, kes pärast seda saadet otsisid välja Lepajõe loengud raadiosaates „Ööülikool“ ja kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal.

See oli pilkuavardav.

Vaatasin teist korda üle ka Kaido Ole saate. Kuidas ta rääkis värvilistest täppidest maalil. Et kõik me oleme üks värviline täpp, vajalik ja eriline.

Tean inimesi, kes võtsid tõsiselt kätte keeleõpingud, kui olid ära vaadanud saate, kus esines juudi juurtega eesti filoloog Anna Verschik.

Anna polnud andnud siiani ühtegi pikka intervjuud.

Plekktrumm: Anna Verschik

KEELETEADLANE ANNA VERSCHIK: Ma tooks esile ka selle aspekti, et me elame postmodernismi ajastul, kus kõik on justkui võrdsed. Aukartus professionalismi ees on kadunud. On saateid, kus räägivad läbisegi kõik – viieastase lapse ja professori arvamused on võrdsed. Selles mõttes on „Plekktrumm“ väga hea, et seal saavad sõna asjatundjad.

Kunagises koolitöös istus Joonas laua taha, pani käima Urmas Oti saate „Happy Hour“ signatuuri ja teatas, et Kanal 2 ja mina tervitame teid siit SAS Radissoni hotellist ja algamas on järjekordne saade sarjast „Happy Hour“.

See oli olnud väga najakas.

Joonasel ja Otil on midagi ühist: elegantsus, professionaalsus. Ott ka ei lugenud otse-eetris paberilt küsimusi maha.

Ott küsis, et rahuldada masside huvi. Hellerma soovib võimalikult palju teada saada külalise sisemaailmast.

Joonas lõpetas meediaõpingud cum laude bakalaureusekraadiga ja õppis Tallinna ülikoolis edasi filosoofiat. Lõpetas selle ka cum laude.

„Plekktrummi“ assistent Jaak Tammearu: „Joonas on sõbralik ja tore, aga…“

„Mis aga?“

„Tead, temaga on selline asi, et niisama lobajuttu temaga ei aja.“

„Tõesti?“

„Jah. Sest ta on, kuidas ma ütlen… intellektuaal!“

Joonas näeb ekraanil kena välja, kaamera armastab teda (nii öeldakse telegeenilisuse kohta telemajas). Kaheksakümneaastased prouad (Joonas märgib vahele: „Siiski ka nooremad!“) vaatavad kolm kordust ka ära, helistavad üksteisele ja vahetavad muljeid.

Ta räägib ilusat eesti keelt. Ta on viisakas.

Kas ta üldse kunagi mingeid sigadusi on teinud, ei tea keegi.

Mõned romantilised seiklused ainult.

KUNSTNIK KAIDO OLE: Isiksus – see on nagu kuusepuu, mille külge saad midagi riputada. See on liim, mis liidab detailid kokku.

KUNSTNIK KAIDO OLE: Isiksus – see on nagu kuusepuu, mille külge saad midagi riputada. See on liim, mis liidab detailid kokku.

Ta kursusekaaslased räägivad detailirikkalt, kuidas Joonas pool kursust Iru elektrijaama korstna otsa vedas.

Sellest on video ka olemas, hõlmad lehvivad tuules.

Ja kuidas ta esimesel kursusel vedurijuhi abina töötas. Sõitis Tallinna ja Tartu vahet ja teadustas peatusi.

Kes tema teadustamisi kuulnud on, teavad öelda, et sellise elegantsi ja sõnaosavusega pole peatuste nimesid kuulutanud mitte keegi teine. Tapa! Vägeva! Jõgeva!

„Kaks minutit lõpuni!“ sosistab Radsin.

„Issand, juba!“ ehmatab assistent Tammearu. „Oota, ma annan märgi!“

Tiitrid hakkavad ekraanil jooksma ja saade lõpeb.

„Läbi! Kõik! Aitäh, sõbrad!“

Radsin tuleb ülevalt režiipuldist alla ja läheb stuudiosse Joonast ja saatekülalist patsutama.

„Öelge mulle, kuidas saab olla, et väike tüdruk tuleb stuudiosse ja räägib nii hästi, nagu teeks ta seda siin iga päev,“ imestab režissöör.

Kuidas on võimalik tänapäeval teha sellist saadet, kui kõik loevad vaatajate arvu ja reitinguid ja klikke?

Radsin: „Ma olen Joonasele öelnud, et kui sa paned silmad kinni ja mõtled sellele, et Saku Suurhallis istub kuus tuhat inimest, kui see on puupüsti täis, siis kaks Saku Suurhalli täit vaatab sind esmaspäeva õhtul. Rohkem polegi Eesti kultuurisaatele kuskilt vaatajaid võtta.“

Homme algab kõik jälle nullist.