Tule, tuul, ja puhu ära
Tuul viis ära ämblikuvõrgu ja ma kunagi ei leia teda, kuigi kõik põllud lõhnavad.
/Uku Masing, „Manda d’Hajje“/
„Pilvelapsed ei saa ema kallistada, tuul neid pillub igaühte oma rada,“ laulis üks pisike laps telekas, kui mina väike olin. Õhtuti mõtlen, kas minu lapse esimene sõna saab olema „tuul“ või „puu“. Tuult on muidugi keerulisem nii öelda kui ka mõista. Puu on konkreetsem. Seisab paigal. Aga tuult on ta oma esimesel eluaastal tublisti kuulnud, näinud ja ka tunda saanud. Oleme hommikuti alati esimese asjana aknast vaadanud, kuidas tuul puhub. Mõnikord puhub see nii tugevasti, et puud on lausa vibuks kaardunud. Õhtuti räägin, et see, mis akna taga kolistab ja korstnas undab, ei ole midagi muud kui tuul. Kui ta kukub ja haiget saab, puhun peale: „Tule, tuul, ja puhu ära, meie lapse valu.“