Esiteks mängufilmisoovitus. Festivali avab Tartu Raekoja platsil Rachel Israeli debüütfilm „Tagasi pole vaja“. Autism (nagu ka teised psüühikahäired) on valdkond, millest on raske komöödiat teha. Israelil on see siiski õnnestunud ja tulemus on armas ning südamlik. Film jutustab rikkas peres elavast Davidist, kes satub autismispektri häiretega isikute tugigruppi. Ta peab ühe grupitööna seal oma kaaslastega harjutama viisakat vestlust. Kuna David on väga cool mees ja olukord näib talle alandav, siis teeb ta oma vestluspartnerile ettepaneku Brooklyni sillalt alla hüpata. Mispeale saadetakse noored koos kõnealuse sillaga tutvuma, et sellest objektist ettekanne teha. Nii saabki alguse Davidi ja Sarah’ armastuslugu, mille käigus nad õpivad tundma nii iseennast kui teineteist. Mõistagi ei saa Israel üle mõningatest USA indie-filmidele igiomastest standardlahendustest, kuid ausalt öeldes ei hakka see häirima, sest filmi väärtus seisneb hoopis muus – kõikides pearollides mängivad inimesed on nimelt ka päriselus autismispektri häiretega. Ja nad mängivad muljetavaldavalt hästi ja mõjuvad ekraanil väga sarmikalt. „Tagasi pole vaja“ murrab autistidega seotud tabusid ja eelarvamusi ning teeb seda südantsoojendaval moel. Film on juba võitnud auhindu nii Tribeca kui Karlovy Vary filmifestivalidel.
