Ajapikku kartus hajus. Olin juba murdeealine, kui kolisime tornmaja 12. korrusele, kus lifti kasutamine möödapääsmatu. Hoolimata armiliseks põletatud nupulauast, logisevast põrandast ja mürisevast mootorist osutus lift täiesti usaldusväärseks abimeheks. Peaaegu kolm järgmist aastakümmet teenindasid liftid eri maailmajagudes mind laitmatult. Kuni ühel juulipäeval Eks­pressi toimetusse minnes harjunult tõstukisse sisenesin, sõiduõiguse kiipkaardiga tõestasin ja neljanda korruse nuppu vajutasin. Nupu taga süttis punakas valgus, lift sulges uksed ja... seisis.

Vajutasin esimese korruse nuppu. Ka see süttis, kuid uksed ei avanenud. Uuesti neljanda korruse nuppu – taas ei juhtunud midagi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid