Tõnis tahtis raha teenida, et koos sõpradega nädalaks metsa seiklema minna ja uut PlayStationi mängukonsooli osta. Taskuraha poiss ei saa, see tuleb ise teenida.

Saame Tõnisega kokku ühes kohvikus. Poiss on jõudnud aegsasti kohale ja ootab kohusetundlikult ukse ees. Ta tellib omale musta kohvi, piima selle peale ei taha. Ka koogitükile ütleb ei. Ta on täismehe mõõdus, turske prillidega poiss. Ehitusel saab ta kindlasti hakkama. Ise ütleb, et on pisut häbelik ja võõrastega juttu ajada talle ei meeldi. Nüüdki vaatab ta pigem kohvitassi kui vestluspartnerile otsa ja on veidi kidakeelne. Ent leebub peatselt ja hakkab oma suve meenutama.

Tõnise ema pakkus välja, et poiss võiks maleva asemel ehitusele tööle minna. Oleks päevad läbi värskes õhus, mitte teleka ja arvuti taga. Või mis veel hullem, pundi sõpradega õues, aga ikkagi ninapidi nutitelefonis.

Kuna Tõnise vanaisa ja onu on elukutselised ehitajad, otsustaski poiss end proovile panna.