"Esiteks, et olime tema valitsuses kõik amatöörid, aga et enamvähem õnnega, nagu poolkobamisi, saime siiski enamvähem hakkama."

Teiseks ei meeldinud Rebasele Laari arvamus Ekspressi kultuurilisale Areen antud usutluses, et valitsus peabki ajakirjanduselt "pasunasse saama".

"No, ei ole. Eriti mitte ”pasunasse”" Hoopis teine ülesanne on soliidsel ajakirjandusel!" leiab Rebas.

"Olen elus kõvasti tööd teinud, Rootsis, Saksas, Kanadas, ja üldiselt päris viisakate tulemustega," kirjutab Rebas sotsiaalmeedia postituses. "Aga kunagi pole ma nii paju rabelenud kui Eesti Vabariigi kaitseministrina, vahel ka öösiti, üle nädalalõppude. Kõhnaks jäin sest Maiasmoka stritslist ja vaesustusin, jäin sel aasta jooksul võlgadesse. Aga kunagi pole mind kuskil nii sõimatud, maha tehtud, vahel ka sihilikult maha vaigitud, laimatud, ülendatud ”skandaalministriks” ja lõppudelõpuks tehtud orwellikuks "non-personiks”, kui kallil kodumaal. Ja kelle poolt? Eks ikka meie lp. ajakirjanike poolt, nende mitmesuguste ja mitmekaliibriliste isandate ülesandel."

Mart Laari ja Hain Rebase tüli on seotud 1993. aasta Pullapää kriisiga, kui Asso Kommeri juhitud Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii ei allunud enam Eesti kaitseväe juhtkonna käskudele. Eestile raskel ajal otsustas Rebas ootamatult ametist tagasi astuda. Laar ja teised tolleaegsed poliitikud on meenutanud, et Rebas saatis selleks kirjaliku avalduse ja lahkus kiiresti Eestist. Rebas väidab aga, et oli lahkumisest enne Laariga rääkinud.

"Ta on küll takkajärgi väitnud, et vestles minuga, aga mina mäletan, et saatis lihtsalt kirjaliku avalduse," ütles Laar möödunud nädalal Ekspressile. "Portfell minuni ei jõudnud! Miks ta nii käitus, mina öelda ei oska – ma ei näe inimese sisse ja tookord oli hiigla palju tegemist. Ministril peab jätkuma närvi, et oma tööd teha, see oli mu kõige tähtsam nõudmine tookord."

Oma lahkumise kohta on Hain Rebas varemgi andnud erinevat infot kui peaminister Laar mäletab. 2015. aastal avaldas Rebas avaliku kirja, milles pani Laarile pahaks vassimist ja valetamist.

---------------------

Viis isiklikku ääremärkust Sinu uutele mälestustele
Endise kaitseministri Hain Rebase avalik kiri ekspeaminister Mart Laarile

4. juuni 2015

Hüva kaasvilistlane Mart, aprillis, oma 55. sünnipäeval, avaldasid mälestuste köite «Pööre», igati tänu- ja kiiduväärt tegu. Seda küllap tutvustatakse ja arvustatakse Eesti meedias küllalt laiahaardeliselt, või siis pealiskaudselt-ülistavalt nagu Kalle Muuli 3. mai Eesti Päevalehes.

Minu järgnev vaatenurk on märksa piiratum.

Kuna olin Su esimese valitsuse kaitseminister aastatel 1992–1993, on ka minul au mõnevõrra esineda Sinu mälestustes. Paraku pean vähemalt viies minusse puutuvas punktis Sinu esitust otsustavalt korrigeerima ja Sinu poolt vääralt adutud tagamaid ikkagi lahti seletama. On ju nende küsimuste üle Eesti meedias varemgi rohkem või vähem andekalt spekuleeritud, minu kui asjaosalise käest muidugi küsimata.

Palun usu, et oleksin neid hea meelega Sulle selgitanud käsikirja staadiumis, tähendab, enne Su mälestuste trükkiminekut. Seega oleksime ehk vältinud järgnevat meie mõlema piinlikkust.

1. «Arrogantsus» ja «argus» (Laar, lk 67, 68)

Pead vajalikuks teavitada maailma, et jätsin Sulle mulje kui «veidi arrogantsest väliseestlasest, kes Nõukogude süsteemi all elanud eestlasi sovettideks peab». Kuid vaevalt ju, et ma (olles varajane muinsuskaitse, ERSP ja kaitseliidu liige, 1990. aastast Eesti Kongressi ja Eesti Komitee delegaat, välisminister Lennart Meri nõunik, 1991–1992 Tartu Ülikooli esimene täisaastaline külalisprofessor, ka ülikooli rektori nõunik ja Põhiseaduse Assamblee liige) tulin Eestisse ajendatuna mingist «väliseestlaslikust arrogantsusest» ning veel lausa «sovettide» sekka? Masohhismiks puuduvad mul eeldused. Kas Sa ei usu, et selle minu enda ja mu perekonna elu oluliselt muutva sammu taga võis leiduda ka muud, kui et tulin Eestisse vaid veidi ülbitsema? Vabanda, aga just nimelt «arrogantsust», st pealiskaudsust ja kõrkust, leian Sinu liialduses mitte just vähe.

Aga muidugi. Täpselt nagu Sinagi pidasin ma tollal päris mitut tolleaegset avalikku, valitsust ja ka mind isiklikult ründavat kuju «post-sovetiks». Mida nad ka olid. Ja kuidas veel – opereerisid milliste labaste võtetega! Mõnikord hakkasin hästi kasvatatud noormehena neile avalikult vastu, ja kui juba, siis ikka nii, et annaks korralikult tunda. Kui Sa pead neid üksikuid vastuhakke korduva avaliku sopaga ülekallamise vastu «arrogantsuseks» – palun väga, aga siis pole meil sel teemal enam rääkida midagi.

Siis olla ma Sinu sõnutsi koguni «kuulutanud» (!), et «julgen Tallinna vanalinnas ringi käia üksnes püstol taskus». Tähendab, et olen pealekauba arg. Nii Sinu tõlgendus. Kusjuures oli mu mõte hoopis teine. See lähtus 1992. aasta Marja tänava intsidendist, kus Eesti sõdureid sunniti häbiväärselt põlvitama relvastatud Vene üksuse ees, tõigast, et Tallinn oli sel ajal muutunud «Metallinnaks», st et linn oli täis kõiksugu relvastatud kaabakaid, ärikaid, kagebiite, nuhke, et politsei oli peaaegu olematu, et enam-vähem igal õhtul toimus linna peal lööminguid, vahel ka laskmisi, et pidin elama vanade tippkommarite hotellis Bolševik, kus nn endised, kelle majanduslike, poliitiliste ja julgeolekuliste huvide vastu ma väljanihutatult töötasin, ujusid igal ajal vabalt sisse ja välja. Provokatsiooni ja konfrontatsiooni riisiko oli enam kui käegakatsutav.

Koos siseminister Lagle Parekiga katsusime linnapealset väärolukorda parandada seeläbi, et saatsime Kaitseliidu relvastatud patrullid vanalinna tänavaile. Ühel õhtul, kui einestasin Eeslitallis, kukkus riietehoius ühel härrasmehel kolksatades põrandale püstol. Ei midagi, täitsa «normalnõi» juhtum. Teisel ööl tungis minuni anonüümne telefonikõne. Viletsas eesti keeles pakuti müüa kolm Strelaad, st Vene armee õhutõrjerakette. Kord sai mu nõunik (hilisem kaitseminister) Enn Tupp end vaid relva abil lahti rebida röövimiskatsest maanteel. Säärane oli mu ministriks oleku tänavapealne taust. Erinevalt Sinust liikusin linna peal jalgsi, üksi ja ilma ihukaitsjateta.

Arvasin siis, et ma ei ole ju leebe haridus- ega empaatiline sotsiaalminister, kellelt ei saagi kriitilises olukorras nõuda suurt midagi, vaid ikka relvastatud eesti meeste eestkostja. Ja sellisena, et pälvida tõsiste meeste usaldust ja respekti, ma ei või endale lubada, et mind oleks ilma tõsise vastuhakuta kuskil tänaval alandatud, pekstud või mis iganes. Kuna ma suurem tänavakakleja mees ei olnud, ja kuna Eesti Vabariigi kaitseminister EI SAA pättidele alla anda, vaid PEAB vastu hakkama, muretsesingi endale ühe üheksamillimeetrise, viielasulise ja kahetollise rauaga Smith&Wessoni revolvri, nn snubnoseʼi, mida vahetevahel kandsin linnas olles püksivärvli vahel. Olin, nagu Sa tead, relvadega harjunud. Kunagi väga ammu olime isegi kahekesi käinud Lygnerni järve kaldal Lääne-Rootsis märki laskmas suurest revolvrist. Ohvitserina ja legendaarse Toronto Metro copʼi Arvi Tinitsa poolt väljatreenitud laskurina sain uue relvaga kohe sõbraks. Reede hommikuti käisime ministeeriumi töötajatega teenistus-PM-idega Lubja tänava politseijaoskonnas kätt proovimas. Ja kaks korda provotseeritigi mind sel ministriaastal väljas rängalt, aga sain õnneks minema ilma tõsisemate tagajärgedeta.

Nii et vaata, hüva Mart, paned siin oma nagu kohitsetud tsivilistliku ettekujutusvõimega mööda täpselt 180 kraadi. Samas demonstreerid enam kui selgelt oma suhtumist minusse, kirjutad endise kolleegi kontosse omaenda piiratust.

2. Nn Vene vägede sissetoomine (Laar, lk 209)

See lugu juhtus niimoodi, et 1993. aasta 21. jaanuaril teatas mulle ministeeriumi nõunik kolonel Elvo Priks, kes oli ka Vene vägede väljaviimise komisjoni liige, et on tekkinud akuutne probleem Vene vägede moona- ja miiniladudega Männikul, Astangul ja Naissaarel. Priks jätkas, et Eestis on ju punaväelasi alles küll, aga demineerijaid enam mitte. Neid on vaja nüüd piiratud hulgal jälle sisse tuua, et saaksime lahti neist kohutavatest ladudest. Tema ette ilmunud Vene 144. motolaskurdiviisi, Tondil asuva nn Matrossovi polgu staabiülem, kes palub nüüd sel teemal saada ministri jutule.

Vaatasin Priksile imestunult otsa: et keegi staabiülem tahab rääkida otse Eesti Vabariigi ministriga? Ja et Priks säärast soovi üldse niiviisi vahendab? Saatke see staabiülem kohe koju teatega, et kui matrossovlased midagi tahavad, las tuleb rääkima väeosa ülem ise. Ja tuligi polkovnik. Paugupealt. Gerassimov.

Tuli toosama Valeri Gerassimov, kes on praegu (2015) Vene ühendatud relvajõudude staabiülem. Pikk, heas vormis mees, selge, otsekohese esinemisega: kohe näha, et sõjamees, mitte miski sahker-mahker poliitik. Rääkis oma asja ära. Priks tõlkis. Küsisin, kas sellest probleemist on Eesti-Vene komisjonis juttu olnud, ja mis seal otsustati? Priks vastas, et on räägitud ja et Eesti pool suhtub mõttesse soodsalt; järelikult oli teema minule kosher.

Pöördusin polkovniku poole: milles asi, härra polkovnik, teeme kohe ära. Tõusin püsti, surusime kätt – ja oligi. Võttis see kohtumine aega kindlasti vähem kui kolm minutit. Ei tahtnud teda, sõjameest, tsiviilisiku/poliitiku moodi edasi-tagasi näägutada. Asi ju meie mõlema huvides. Soovisin ka endast jätta asjaliku mulje. Sest kes teab, mõtlesin, mis meile veel seoses Vene vägedega võib kaela sadada. Et sel puhul on ikka hea, kui võin toetuda vähemalt nende ülemusega soliidsele, isiklikule vahekorrale. Jah, eks olnud viimased Vene väepealikud Eestis – Dudajev, Abdurahmanov, Olhovikov ja kes nad kõik olid – sinnani toiminud meie suhtes küllaltki solidaarselt?

Samal esmaspäeva õhtul, kui see lugu avalikustati suure meedialärmi saatel, tõttas mu juurde Sinu nõunik Tiit Pruuli. Ise olid Sa kusagil ära, pidid ilmuma alles teisipäevasele valitsuse istungile. Selgitasin Pruulile kõik motiivid ja tagamaad, et tehing ju meie kasuks ja jutt ju mitte polkude sissetoomisest, vaid et tegemist vaid paarisajast ka meile vajalikust demineerijast. See ju niikuinii kööme Eestis juba olemasoleva 10 000 – 14 000 Vene relvakandja taustal. Pealegi ei otsustatud Vene vägede väljaviimist mitte Toompea kõrgustikel, vaid rahvusvahelistes keskustes, hoopis teistel tasanditel. Ning andnuks ju see käik meile võimaluse kontrollida Vene vägede tegevust ja luua isikliku, loodetavasti hea ja kasutatava vahekorra polgu komandöriga. Pruuli kuulas mu jutu rahulikult ära ja ei lausunud ise suurt midagi.

Järgmisel varahommikul sain aga Sinult peaaegu et paanilise teate, et tahad tingimata kohtuda enne valitsuse istungit. Et kiire, kiire. Jah, oli kohe näha, et olid korralikult üleskrutitud, nagu kuulda Su tagatoa mentori Indrek Kanniku poolt. Kõvasti ähmi täis, näost punane, tahtsid järsult hakata seda lugu mulle nina peale kirjutama. Taipasin lootusetust, et siin pole võimalik midagi seletada. Tegin täispöörde, võtsin «vea» omaks, tõmbasin selga patuoina mantli ja tühistasin sissesõiduload. Küllap toimisin niiviisi poliitiliselt õigesti, kaitsesin ju seeläbi Sind kui peaministrit oodatud «rahvuslike» (tähendab, vanade kommarite, Savisaar & Co) lausrünnakute eest. Ise sain meedias muidugi sooja ja külma, paksu ja vedelat läbisegi, Savisaare toore laimu saatel.

Kõigele vaatamata arvan tänasenigi, nagu tegi tollal ka Jaan Kross riigikogus (vrd Krossi nn «Avaldamata kõne»), et tegin sisuliselt õigesti – et polnud mu algmõttel viga midagi. Pealegi selgus, et polkovnik Gerassimovi võisime usaldada küll. Antud raamides jäi ta meie vastu igati korrektseks.

Hiljem selgitasin (Postimees, 13.02.1993): «Tühistatud loa taga oli muide huvitavamaid kaalutlusi kui siiani avalikustatud… EV kaitseministri ülesanne ei ole Vene sõjaväega tüli norida, nende ohvitsere aasida ega alandada. Niikaua kui meiega käitutakse antud olukorras korrektselt, mängime ka meie nende reeglite järgi, mida nõuab tsiviliseeritud maailm, mis meid jälgib. Meie siht on iga hinna eest, vahel ka malehobuse moel sammu peasuunast kõrvale astudes ikka jõuda lõpptulemuseni, milleks on ja jääb Vene vägede ja nende ohtlike varade võimalikult kiire, korrastatud ja lõplik väljaviimine Eesti territooriumilt.»

Ent Sinu «Pöördes», nagu selgunuks nüüd, et Sa olnud isegi «karmilt» ära keelanud uute Vene sõjaväelaste Eestisse toomise. Huvitav siis, miks me kaitseministeeriumis, ei minister ega mu Eesti-Vene kontrollkomisjoni liikmest nõunik, ei teadnud sellest midagi? Ka ei mäleta ma, nagu väidad sealsamas, et Sa oleksid tahtnud mind päevapealt lahti lasta! Ning et Sa siiski jätnud mind «ERSP palve peale esialgu ametisse»? Kui asjad tõepoolest nii olnuks, oleks nii dramaatiline moment mulle sügavalt mällu sööbinud. Ka ei vasta tõele Su väide, et «Rebas hakanud mulle nüüdsest päevast pidevalt lahkumisavaldusi esitama, nii et ma lõpuks neid enam tähele ei pannudki». Ei tea, kust Sa küll seda võtad? Ning ka seda, et ma iseloomustanud Gerassimovi «eht ohvitserina» ja «hea inimesena»? Nii väljendab end vaid lapsesuu.

Kogenud poliitmälestuste kirjutaja pöördub enne arvuti taha istumist oma endiste kolleegide ja asjaosaliste poole palvega, et paneksime kirja omapoolsed, allikatega armeeritud mälupildid ühiselt käidud teest. Nii saaks üheskoos värskendatud autori mälu, laiendatud ta allikabaas, süvendatud usutavus ning, mis veelgi tähtsam, tõuseks oluliselt usaldus autori ja ta raamatu sisu vastu. Nii Sina toimida ei söandanud.

Veel on tähelepandav, et juunior-minister Jüri Luik, kes juhatas Eesti-Vene komisjoni tööd, hiljem eitas, et seal oleks räägitud demineerijate sissetoomise võimalusest. Nii jäi nõuniku sõna ministri sõna vastu, mille peale pidin vallandama nõuniku. Aga kes neist kahest eesti mehest mulle valetas – Elvo Priks või Jüri Luik –, ei tea ma tänaseni. Kolonel Priksi võttis igatahes järgnev kaitseminister Andrus Öövel oma riigikaitse kontseptsiooni hinnatud eksperdiks. Üldtuntud on Jüri Luige järgnev tähelend meie välisteenistuses.

Õppida võime sellest loost, et külma ratsionaalsusega ei olnud sel hüsteerilisel ajal Eesti julgeolekupoliitikas peale hakata mitte kui midagi, muuseas ka seepärast, et valitsusele ebalojaalne piirivalve varustas eri informatsiooniga opositsiooni (Savisaar). Veel õpime, et poliitlahmimisel meie eetikavabas ajakirjanduses polnud otsa ega äärt, et raiusid opositsiooni sattunud vanad kommarid ja kagebiidid värskelt õpitud rahvusliku argumentatsiooniga nii ägedalt, et isamaalasest noor peaminister tõmbus küüru ja tundis end sunnitud nende viisi ja vile järgi tantsima.

3. Nn Iisraeli relvatehing (Laar, lk 215 ff)

See lugu hõlmab Su mälestustes tervelt 14 lehekülge: ilmselt on tegemist olulise peatükiga Su minevikus. Maht tundub siiski ülepingutatud isiku puhul, kes oli relvatehinguga, kuni suure lepingu allkirjastamiseni, seotud vaid perifeerselt. Järelikult täidad Sa lehekülgi tegelike asjaosaliste, s.o tõeliste tegijate kirjalike ja suuliste esitustega. Oma allikaid Sa nimepidi nimetama ei soostu. Nii jätab Su esitus mulje, nagu olnukski Sina ise terve selle õnnestunud ja Eesti Vabariigile elulise ettevõtmise ees ja taga, enam-vähem algusest peale. Aga ei olnud.

Kindlasti oli aga Sinul otsustav roll Eesti-Iisraeli suurt lootust andva vahekorra lõpetamisel 1994. aasta alguses. Siis lõikas Sinu krahh korrektsust nõudva kindral Einselniga läbi kõik edaspidised läbirääkimised Tel Aviviga. Tundes hästi kindralihärrat, olen kindel, et ta esitaks ränki pretensioone Sinu (lk 228) esitusele: «Kindral Einselnile, kes oli juba tükk aega kogu seda juudi värki kasvava kahtlusega jälginud, tundus, et temast minnakse jälle mööda. Nüüd plahvatas ta täielikult ja korraldas skandaali. Sellega varises koostöö Iisraeliga lõplikult kokku.» Esiteks paned kindralile suhu temale võõraid mõisteid ja teiseks räägid vaid päästikulisest efektist. Maha vaikid parasjagu sobivalt Laari-Einselni sügava konflikti tegelikud põhjused, mille kohta kindralil, nagu ma tean, on üht-teist öelda, mis ei rõõmustaks Sind ega Su lähikonda.

Nagu Sa aimata võid, tundub mulle isiklikult hoogsalt jutustatud peatükk hästi kodusena. Selle ülesehitus, pikad sisulised lõiked, argumentatsioon, isegi mõned sõnastused lausa paitavad mu imestunud silmi! Nimelt toetud enam kui raskelt mu pikale samateemalisele artiklile, mis ilmus vahetult enne jõule Eesti Sõjamuuseumi aastaraamatus «Inventing the National Defence», lk 231–262. Eesti keeles peaks see tulema 2015. aasta jooksul Akadeemias: «Iisraeli relvatehingu tagamaad, 1992/1993».

Juba möödunud 2014. aasta suvel saatsin oma relvatehingu käsikirja täiendamiseks kõikidele asjaosalistele. Need olid ärimees Leonid Apananski, peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots, kaitseministeeriumi kantsler Priit Heinsalu, peaministri nõunik Tiit Pruuli, kapo peadirektor Jüri Pihl, majandusmees ja eksvälisminister Jaan Manitski ning muidugi peaminister Mart Laar. Lõpuks, pärast pikki edasi-tagasi meilivahetusi, eriti Apananski ja Laaneotsaga, sai käsikirjast korralik teaduslik artikkel, üle 30 lehekülje pikk. Pole siis imestada, et selle sisu liigub hoopis teisel informatiivsel ja viidete najal kontrollitaval tasemel kui kõik varasemad selleteemalised kirjutused. Mu käsikirjale vastasid e-kirjas 21. juulist 2014: «Nii nagu ise mäletan. Tänan tollase ja selle hea töö eest.» Mis viga siis sealtsamast sobivaid lõike üle lüüa?

Tuletan meelde, et terve too salajane ja keeruline relvatehing viidi läbi Leonid Apananski initsiatiivil ja tema pideva, leidliku toetusega ning kaitseministeeriumi ja peastaabi mõne võtmeisiku (Rebas, Laaneots) sihikindla ja konstruktiivse tööga. Vahel peaministrit muidugi konsulteeriti, saamaks sisepoliitilist tuge ja majandustagatist. Kursis hoiti ka presidenti. Õnneks tulid nii Lennart Meri kui ka Sina jõuliselt Iisraeli relvaostu mõtte taha. Alles pärast tehingu allakirjutamist 1993. aasta 7. jaanuaril hakkas meie ühendusi Iisraeliga kureerima, st kinni maksma ja arendama, peaministri kantselei. Aga enne seda juhtis ja koordineeris arengut kaitseministeerium, kus see suure saladuskatte all arendatav teema oli loomulik Chefssache.

Sinu relvatehingu peatükis panen tähele, et operatsiooni kolm tegelikku peaosalist Apananski, Laaneots ja Rebas esinevad vaid mõned üksikud korrad. Seda võimsam jääb mulje Sinu enda ettevõtlikkusest ja meelekindlusest... Muide, Sa eksid ka detailides, näiteks mis puutub Jaan Manitski osavõttu. Teda EI kutsunud kampa Sina (kuidas Sa võinukski?), vaid ikka relvatehingu teema «omanik», Manitski vana sõber ühisest Göteborgi ajast, kaitseminister. Aga niimoodi luisates jätad endast suurema, tähtsama, koguni ajaloolisema mulje. Ning teistest vastavalt vähema.

4. Nn jäägrikriis (Laar, lk 251 ff)

16 lehekülge jäägrikriisi kordavad lugejale muljet Sinust kui otsustavast tegijast, seekord kui Isamaa päästjast verevalamisest, võib-olla koguni kodusõjast. Aga et Sa ise oma käitumisega aitasid jäägrikonfliktis õli tulle kallata, see Su esitusest ei selgu. Mainimata jätad ka enda ja Su läheda erakonnakaaslase, justiitsminister Kaido Kama hämara rolli jäägrite pideval toetamisel-õhutamisel kaitseministri püüete vastu, et ometi korrektselt ja kõikide osaliste kokkulepete kohaselt ühendada Eesti Vabariigi killustatud kaitsejõude.

Eirates nii kaitseministeeriumi kui ka peastaapi, andsid neljapäeval, 22. juulil Toompeal ühele jäägrite mässuvaimus ohvitserile audientsi ja vestlesid temaga teenistusteemadel (!) isegi «pikemalt». Seejärel kadusid terveks nädalaks välismaale. Võimatu on ette kujutada, et Soome või Rootsi peaminister oleks teinud säärase põhilise vormivea. Helsingis ja Stockholmis oleks juba peaministri sekretär näidanud Asso Kommerile ust ja tuletanud talle meelde määrustikku, kehtivat subordinatsiooni korda.

Aga see polnud kaugeltki esimene kord, kui Sa pöörasid selja kaitseministeeriumile. Ka jäägrite saatuslik paigutamine Paldiskisse selsamal 1993. aasta suvel viidi 5. juulil läbi Sinu algatusel, kaitseministeeriumist mööda. Avalikult ja korduvalt sai tolleaegse avaliku arvamise ässade Jaak Mosina ja Tiit Made poolt selle käigu eest nahutada aga just kaitseminister, nagu oleks minister väeüksuste dislotseerija.

«Kapten» Kommer aga sai Sinu soosingust kuraasi juurde, naasis oma väeossa ja tõstis kaheastmeliselt 25. ja 27. juulil relvastatud mässu põhiseadusliku Eesti Vabariigi vastu. Sellest kõigest on siiamaani kõige toekamalt kirjutanud Imre Kaas raamatus «Jäägrimässu anatoomia» (2013). Tema ja Sinu versioonid erinevad teineteisest oluliselt. Soovitan lugeda.

Sinule jääb seoses jäägrimässuga eluks ajaks ristiks kaela eemalehoidmine, välismaal puhkamine riigi sinnani sügavaima poliitilise kriisi ajal. Oma eelmistes mälestustes («Eesti uus algus», 2002, lk 161) Sa valetasid, et olid katkestanud oma puhkuse juba kahe päeva järel. «Pöördes» Sa juba kogenud poliitikule omaselt targutad pikalt edasi-tagasi, jättes mulje, et Sa ikkagi katkestasid puhkuse ja nagu kord ja kohus, naasid kodumaale kriisi lahendama. Seekord ei ütle Sa välja, mis päeval Sa siis nagu oleks saabunud, aga me kahjuks ei näinud Sind terve kriisinädala jooksul.

Täpselt samuti põikas vastutusest eemale Sinu tagatoamees, parteigenosse ja jäägrite eriline usaldusmees justiitsminister Kama. Ta olla teinud hoopis heinu Ähijärve kandis ja keeldus, nagu Sinagi, tulemast Tallinna meiega vastutust jagama, lahendama osaliselt teie endi tekitatud olukorda. Tüüpiline Sinu «juhtimisstiilile» on ka see, et Sa ei konsulteerinud sügavaima kriisi ajal välismaal olles mitte oma vastutavate ministritega, vaid ikka oma tagatoaga. Toompeale naasid alles esmaspäeval, 2. augustil. Siis olid riigikaitsekomisjoni vahendajad ja president (keda ajendasin otsustavalt sekkuma reedel, 30. juuli hommikul) konflikti juba maandanud. Neid kriisi tegelikke pidurdajaid (presidenti, Enn Tartot, Rein Helmet, Johannes Kerti jt) ei maini Sa kordagi. Eelneval päeval, pühapäeval, 1. augustil, olin veel ise käinud Pullapääl meestega vestlemas.

Samuti puhud üles oma «analüüsi» eesti rahva- ja meediakangelase «major» Jaak Mosina kui jäägerduse «kurja juure» kohta. Vähemalt kapol, sise- ja kaitseministritel ja Kaitseliidu ülemal oli Mosina kolmekordne varga tagapõhi ja ta pseudorahvuslik räuskamisvõime enam kui selge. Aga Mosin oli liiga piiratud haardega, maakeeli öeldud liiga loll, et olla mässuprobleemi tegelik juur. Sobiv, säärane maa-õhk-raketi moodi tööriist võis ta kellelegi olla küll, nimelt nn rahvusliku kaitsealgatuskeskuse «koloneli» (metsavaht) Kalle Ellerile ja tema prohvetile, «kolonelleitnant» (Keila tisler) Lembit Tõnsile. Vaatamata Mosina raskele vahelejäämisele kuperjanovlaste 1992. aasta suvel mässule viimisega, sai ta seljatagune kuidagimoodi (?) ikka kaetud. Kuperjanovist lõi teda, nagu muide saamatuse pärast ka Sinu julgeolekunõuniku (!) kapten Tikki, minema pataljoni ülem major Kert. Huvitaval kombel oli GRU tagapõhjaga Elleri eeskostjaks valitsuses ta lähedane noorsõber Tartu ajast ja Põhiseaduse Assambleest, nimelt toosama Su tagatoamees ja erakonnakaaslane justiitsminister Kama.

Eirates kõiki kokkuleppeid kaitseministriga, oli ambitsioonikas Eller juba 1993. aasta veebruari keskel – Sinu ja Kama talumisel – sekkunud poliitikasse ja hakanud jälle intrigeerima kaitsejõudude ühendamise ja seepärast ka kaitseministri isiku vastu. Oma 10. juuli päevakäsuga viis Eller oma nn kaitsealgatuskeskuse häireolukorda ja hakkas peamiselt prohvet Tõnsi kaudu ässitama jäägreid sõjajalale – nn punapolkovnike ja nagu ikka kaitseministri isiku vastu. Ning, nagu öeldud, 22. juulil võtsid Sa peaministrina ise vastu Kommeri. Ja nii edasi...

Ka oma jäägerduse peatükis näitad Sa end halvas mõttes post-festum-poliitikuna, omaenda passiivsuse salgaja, oma jälgede katja, musta valgeks rääkija, omaenda tähtsuse ülehindaja ja teiste panuste vastavalt vähendajana.

Muide EI olnud see kindral Einseln, kes käskis viia läbi jäägrite eritegevuse ametliku kontrolli, nagu Sa ekslikult väidad. Kokkuleppe kohaselt jäägritega andis 25. mail käsu hoopis kaitseminister. Palusin peastaapi selgelt vastata küsimusele, kas väeosas rakendatud õppemeetodid ja kord õigustab end või mitte ning teha ettepanek, kuidas jätkata tegevust ühes või teises suunas. Veel 16. juulil nõudsin peastaabilt ametlikku raportit kontrolli tulemuste kohta ja ettepanekut, kuidas nendega edasi, aga – teised, pakilisemad asjad tulid vahele.

5. Mu ametist lahkumine (Laar, lk 263)

Kas nüüd olla tänulik või mitte Su uue, mu ametist lahkumise versiooni üle? «Pööre» on igatahes korrektsem kui Su eelmine, millest haarasid pikki aastaid kinni mitte ainult Eesti vingemad poliitikud ja ajakirjanikud, vaid oma mälestustes ka Saksamaa suursaadik Henning von Wistinghausen. Lähtus ka tema («Im freien Estland», 2004 ja «Vabas Eestis», 2008) Sinu 1993. aasta kolmapäeval, 4. augustil antud pressikonverentsist, mida vahendas ja arhiveeris ERR. Seal teinud Sa näo, nagu ei teadnuks Sa midagi mu eelmisel päeval Sinuga näost näkku kokku lepitud ja sisse antud lahkumisavaldusest. Aus, lihtsameelne sakslane uskus, mida kuulis, ja pani siis isegi hüüumärgiga mälestustesse, et Eesti Vabariigi kaitseminister teatanud oma ametist lahkumisest Rootsi raadio kaudu (!). Talle lihtsalt ei tulnud mõttesse, et Eesti Vabariigi peaminister võib vahel avalikult tõde salata, kas või valetada. Selle ebalojaalsusega andsidki tee vabaks mind ja mu lahkumist Eestis laimata nii, kuidas iganes suudeti. Zum Abschuß frei, ütleks sakslane.

Oma «Pöördes» võtad nüüd siiski omaks, et me eelneval teisipäeval ikkagi kohtusime, krutid sellest aga välja nagu farsi. Väidad, et ma «marssinud» Sinu uksest sisse? Tegelikult oli mul päris kõhe tunne minna niiviisi Toompeale kokkulepitud kella 16.30ks kohtuma mulle nii saatuslikus küsimuses. Muidugi oli meil mõlemal selge, milles asi. Paarist-kolmest minutist piisas otsustamiseks, et kuna Sa pidid järgmisel hommikul vara sõitma Lõuna-Eestisse, siis saad veel sama teisipäeva õhtul mu lahkumisavalduse. Jalutasin alla ministeeriumi, sel ajal Pikal tänaval Oleviste lähedal, ja kirjutasin avalduse, tegin koopiad. Ilusti enne teisipäeva registreerimisaja lõppu kell 18 jõudsid mu kirjad Sinule kui peaministrile, presidendile, ERSP-le, kaitseväe juhatajale. Neid toimetas läbi linna kohale mu kuller, autojuht, kellega olime juba kuude kaupa Eesti risti ja rästi läbi sõitnud.

Õhtul einestasin rahulikult Tallinna peal Anne Mari Hormi ja Beatrice Blombergiga, neist esimene Stockholmi eestlastest poliitlegendaari Arvo Hormi tütar, teine Rootsi Välispoliitilise Instituudi osakonnajuhataja. Järelikult ei lennanud ma, nagu Sa valelikult väidad, samal õhtul Rootsi.

Alles järgmisel, s.o kolmapäeva hommikul naasin perekonna juurde, jätkama oma jäägrikriisi tõttu pooleli jäänud puhkust. Väga imestasin, kui Göteborgi lennuväljal tulid mulle vastu eesti ajakirjanikud. Kust nad nii ruttu teadsid? Et kohe nii professionaalsed?

Paar-kolm nädalat hiljem olin taas Tallinnas, lahkumisvisiitidel. Pikemalt viibisin presidendi juures Kadriorus, vastasin nn Meistri-komisjoni küsimustele ja andsin ministriameti üle Jüri Luigele. Ebaõnnestusid aga kõik mu katsed kohtuda peaministriga…

Kõik need lõpmatuseni korratud luulud, mida meedia vahendusel võimendati veel aastaid mu lahkumise ümber, et ma lausa põgenenud (kelle kuradi eest?), isegi ummisjalu (?), et ma lahkunud laevaga juba samal õhtul ja jätnud lahkumisavalduse kai peal autojuhile – need väärivad kindlasti kord sügav- ja sotsiaalpsühholoogilist analüüsi. Ning kui neid kõrvutada muu sihiliku laimuga, nagu olnuks ma KGB ja/või DDRi Stasi, võib-olla koguni mõlema ja veel Iisraeli Mossadi agent pealekauba, lihtlabane riigivaras, homo ja juut niikuinii, pluss kõik muu, mida kallid kaasmaalased omaenda rikutuse piires mulle aastate jooksul on osanud külge pookida, siis kooruks siit välja instruktiivne illustratsioon George Orwelli romaani «1984» non-person’iks tegemise peatükile. Et seda koondoperatsiooni nimetati «Rebase-jahiks», paljastas mulle kord Estonia teatri ees poolkogemata keskerakondlane Jaan Kaplinski.

Vist on siiani seda ägedat jahimeeste kampa (nimed jäägu lugeja meelerahu säästmiseks ära) kõige ilmekamalt määritlenud ja nilbe mõnuga paika pannud Jaan Kross oma 1993. aasta 15. veebruari riigikogu kõnes. Selle tood ära ka Sina, lk 132.

Refereerib 1992/93. aasta luureandmeid kindralleitnant Ants Laaneots, endine kaitsejõudude staabiülem (29.7.2014): «... Teatasin neist signaalidest ka kapole. Ilmselt oli selliseid inimesi piisavalt ka riigikogus ja erakondades, ning riigikaitse mittevajalikkuse propaganda ja Sinu kui Läänest tulnud inimese vastu algatatud nõiajaht olid seotud «sõbraliku naaberriigi» eriteenistuste tegevusega.» Kusjuures aktsioonide niiditõmbajad jäid niikuinii kulisside taga. Üks neist oli aga kindlasti polkovnik Evald Selgal, ENSV RJK (KGB) 5. osakonna ülem 1978–88.

Küsimus: kas pakuti mulle kui väljastpoolt tulnud inimesele sellises raskes olukorras ka pisut tuge, näiteks Sinult, mu otseselt ülemuselt, kaasvilistlaselt? – Oh ei, nagu eespool öeldud, pigem vastupidi... Tuge sain hoopis mujalt. Kui poeg Johan 1993. aasta sügisel tuli tagasi Rootsi Kuperjanovi lahingkompaniist, meie eliitüksusest, mis oli olnud nn jäägrikriisi kuumadel päevadel lükatud ette Jägalasse, siis küsisin nagu isad ikka, et kas keegi tervisi ka saatis. Jah, vastas Johan, lahingkompanii ülem kapten Aivar Voronov, kellega olime koos Haanja kõrgustiku läbihigistanud, oli küsinud: «Miks minister meid maha jättis? Meie ei oleks ministrit maha jätnud.» Eriti aga liigutasid mind lahkumisjärgsed sümpaatiaavaldused prouadelt Meets Talgrelt, legendaarse Leo Talgre leselt, ja Lia von Sydowilt, endise riigivanema Friedrich Akeli tütrelt.

6. Kokkuvõte

Lõpuks tõuseb küsimus, et kui Sa, Mart, oled juba need üksikud minuga seotud vähemolulised momendid kirja pannud nii puudulikult, nii kallutatult, kuidas on siis lood ülejäänud sisuga, terve raamatuga. Su vana suuvooder ja Su mandunud IRLi värske parteigenosse Kalle Muuli kiidab igatahes takka, nagu oodata võis. Aga vähemalt viies eelnevalt refereeritud episoodis paljastab Sinu «Pööre» rohkem Su mõttemaailma piiratust ja egotrippingu tungi ja peegeldab seda vähem möödunud aja tegelikkust. Säärast hägusat vahekorda tõe ja tegelikkusega võib endale lubada ehk homo politicus emeritus, soliidne ajaloolane mitte kunagi.

Järelikult, kas peaksin nüüd olema Sinu mälestustes pettunud, koguni isiklikult solvunud? Tõtt öelda, eriti ei ole. Sinu tegevuse jälgijana, Su isiku mõnevõrra tundjana ja Sinu (parema poliitiku puudusel!) järjekindla toetajana juba veerandsada aastat võin öelda, et kahju küll, Su mälestuste professionaalsus ehk tõetase (NB! mis vaid minusse puutub) kujunes enam-vähem ootuspäraseks, st pealiskaudseks. Küll millegipärast negatiivsemaks, kui julgesin loota. Ning nagu ikka, parasjagu valelikuks. Sinu mälestused 22 aastat post festum kinnitavad mulle lõplikult, et jumala õigesti tegin, et tulin ära Sinu «juhitud» meeskonnast.