Johanna Ross: tekst paberil pakub võrratut rahu
Täna, 21. veebruaril toimub Kirjanike Liidu majas kirjanduslik kolmapäev pealkirja all „Naine ja tunnustus“. Seal arutlevad Johanna Ross, Maarja Kangro ja Märt Väljataga, miks on kirjandusauhindade laureaatide seas naisi vähem kui mehi; miks on naised kirjandusajakirjades vähem esil; kas naised kirjutavadki vähem ja kehvemini; miks hinnatakse sama teksti negatiivsemalt, kui selle autoriks peetakse naist, jne. Kõik huvilised on oodatud!
Tekst paberil
Paberivaba liikumist toetan ses mõttes, et e-maile välja ei prindi, võimalusel ka dokumente mitte. Aga mustvalge lehekülg, mis ei vilgu ega muuda kuju ja küljendust, pakub võrratut rahu ja keskendumisvõimalust. Ühtlasi torkab poole paremini silma, kas tekstis on mõte sees või ei ole.
Naisvaatepunkt kaunites kunstides
Feminism on male gaze’i ehk mehe pilku kritiseerinud juba nii kaua, et see pole enam intellektuaalselt eriti huvitav. Saime aru, liigume edasi. Aga aastatuhandete jooksul korjunud kirjandus- ja kunstikaanon muutub aeglaselt, kultuuritarbijana on ikkagi äärmiselt kurnav, kui naine esineb peamiselt enigma või metafoori rollis. Üüratut kergendust pakuvad raamatud, maalid ja filmid, mille õiglaseks kogemiseks ei pea end sooliselt ümber programmeerima.
Reeglid
Et saaks erandi üle rõõmustada. Nii käib asi igat laadi loome- ja mõttetegevuses, samuti inimsuhtluses ja lastekasvatuses.
Keeleregistrite vahetamine ja segamine
Õieti konkreetsem näide eelmise punkti kohta. On tore, kui akadeemilist teksti vürtsitab hästivalitud labasus või vastupidi; kui keset tarbeteksti leidub napakas arhaism. See pakub esteetilist naudingut ja koondab mõtteid. Ka parimad naljad sünnivad enamasti registrivahetustest.
Kudumine