Tallinna merevees ei ole lastehalvatuse viirust ehk 12 kildu haigustest ja vaktsineerimistest
Pereõde või arst peaks alati patsiendile vaktsiini infolehte näitama, kui seda palutakse. Meeles tasub pidada, et kõrvaltoimete nimekirja pannakse juriidilistel põhjustel kirja kõik võimalikud nähud, mis ravimi testperioodil inimestel tervises muutus. Näiteks: kliinilises uuringus osaleb 3000 inimest, sama palju on inimesi ka platseeborühmas. Kumbki rühm ei tea, kas neile manustati vaktsiini või mitte. Märgitakse üles kõik haigusnähud, mis ilmnesid (peavalu, nohu, bronhiit jne). Puudub aga selge võrdlus, millised kaebused olid põhjuslikult vaktsiiniga seotud ja millised mitte.
Näiteks kirjeldatakse difteeria-teetanuse-läkaköha liitvaktsiinide kõrvaltoimena imikutel nuttu. Uuringutesse ja nende meta-analüüsidesse süvenedes selgub aga, et platseebot saanud imikutel esines nuttu sama palju kui vaktsiini saanutel.
Leetrid on rasked põdeda igas vanuserühmas. Leetreid on Eestis olnud viimastel aastatel vähe, üksikjuhtudena. Kogu Euroopas aga oli 2017. aastal neli korda rohkem juhte kui 2016. aastal. Kokku registreeriti mullu Euroopas 21 315 leetrite haigusjuhtu ja 35 surmajuhtu. Ligikaudu pooled surnud lastest olid kaasuvate krooniliste haigustega. Leetrid võivad põhjustada ajupõletikku, neerukahjustust, surma. Ajupõletik võib välja lüüa alles 10 aasta möödudes peale leetrite põdemist, sel juhul lõppeb see paari aasta pärast surmaga.
On täheldatud ka, et leetrite läbipõdemine kustutab immuunmälu ehk inimene, kes on põdenud leetreid, on kolm aastat ka muudele infektsioonidele vastuvõtlikum.
Mumpsi puhul on raskeim kõrvaltoime meningiit ja sagedasem tõsine tüsistus on kurtus. Mumpsivaktsiini toime võib aja jooksul nõrgeneda ning puhanguid on olnud ka täiskasvanute seas, kuid siis on tüsistusi harvem. Mumpsi põdevatel meestel võib harvadel juhtudel tekkida ka munandipõletik, mis võib viia ka viljatuseni, kui põletik on kahepoolne. See on pigem harv juhus ja vaktsineeritud inimestel ei ole seda registreeritud. Eestis oli eelmisel aastal 6 mumpsi juhtu.
Vaktsineerimine on loodusidentne ehk vaktsiinide kujundatud immuunsus tekib samal põhimõttel kui haiguse läbipõdemise järgne immuunsus. Vaktsiinis ei ole päris haigustekitajat, seal on kas haigustekitaja üksikud osakesed või nõrgestatud viirused. Vaktsiinis on aga need samad antigeenid, mille alusel ka päris haigustekitajat ära tuntakse ja immuunsus kujundatakse. Vaktsineerimisel võib tekkida siiski nõrgem immuunsus, seetõttu tehaksegi korduvvaktsiine. Kui juba immuunsus on kujunenud, siis on see ka vaktsineerimise järgselt reeglina väga pikaajaline.
Vaktsineerimine ei kaitse vaid inimest ennast. Kui vaktsineeritud inimene puutub kokku haigustekitajaga, näiteks leetriviirusega, siis viirus neutraliseerub. Inimene ei jää ise haigeks ega nakata teisi. Seetõttu on vaktsiinid kogukonna tasemel sageli 100% tõhusad – lastehalvatust või difteeriat ei esine üldse, kuigi üksikinimese tasandil on vaktsiini tõhusus 97-98%.
Leetrid on väga kergesti leviv haigus. Kui me üldse ei vaktsineeriks, siis iga leetreid põdev inimene nakataks keskmiselt 11-17 inimest. Seetõttu ongi olnud Euroopas suured leetripuhangud. Puhangu tekkimine sõltub mittevaktsineeritute hulgast.
Inimene hakkab viiruseid ja baktereid levitama enne, kui ta haigeks jäämisest ise aru saab – juba haiguse peiteperioodi lõpus.
Rõuged on maailmast n-ö välja juuritud. Seetõttu ei tehta enam Eestis ka rõugete vaktsiini. Maailmas oli esimene rõugete vastu vaktsineerimine 1796. aastal, Eestis alustati rõugete vastase vaktsineerimisega juba 1811. aastal. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal muudeti rõugete vastu vaktsineerimine kohustuslikuks ja rõuged taandusid kiiresti. Enne seda polnud haigusjuhud päris kadunud (meenutage või Joosep Tootsi rõugearme).
Nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika olid Teise maailmasõja järel rõugetevabad. Arengumaades oli haiguse levik veel laialdane. Sõltumata külmast sõjast leppisid USA ja NSVLi epideioloogid 1960. aastatel kokku programmis rõuged kogu maailmast välja juurida, millega WHO 1967. aastal alustas. Eesmärk saavutati kümne aastaga, viimane metsikute rõugete juht oli 1976. aastal. 1980. aastal lõpetati kogu maailmas rõugete vaktsineerimine.
Kuhu rõuged kadusid? Rõugete viirus suudab ellu jääda vaid inimese organismis, mitte väliskeskkonnas ega teistes elusolendites. Kuna viirusel polnud enam peremeesorganismi, milles ellu jääda, ongi ta kadunud.
Järgmised sellised haigused, mis maailmast kaovad, võiksid olla leetrid ja lastehalvatus. Viimasest jagu saamisele on lootus suur. Indias, mis on olnud haiguse olulisi levikupiirkondi, ei ole lastehalvatuse juhtumeid registreerinud juba üle viie aasta.
Tallinna merevees ei ole lastehalvatuse viirust. Viis aastat tagasi leiti küll pealinna reoveest lastehalvatuse vaktsiiniviirust, kuid see pole haigust põhjustav viirus. See on võimalik, kuna 2007. aastani kasutati Eestis suukaudset lastehalvatuse vaktsiini ja mõni inimene, keda nõnda vaktsineeriti, võis jääda vaktsiiniviiruse kandjaks soolestikus - sealt võiski vaktsiiniviirus väljaheidetega reovette sattuda.
