Noori tuleb premeerida neile oma laste hääleõiguse kinkimisega
Kümmekond aastat tagasi käidi välja idee lastevanematele lisahäälte andmisest oma alaealiste laste eest. Idee eest võitlesid toona peamiselt Andrei Hvostov (SDE) ja Liisa Pakosta (IRL). Ühel või teisel viisil toetasid seda mõtet teistegi erakondade esindajad ja mõned arvamusliidrid. Mõttest kaugemale siiski ei jõutud. Idee lasti sõelapõhjaks kõikvõimalike teiseste argumentidega alates sellest, nagu oleks mõte ebademokraatlik, kuni tehniliste küsimusteni, et mis saab näiteks lastekodulastest. Kümmekond aastat on möödas, Eesti riikluse ja eesti rahva tuleviku seisukohalt absoluutselt tähtsaim küsimus – demograafia, meie rahva jätkuvus – on siiani lahendamata ning selle ümber isegi ei hiilita nagu kass ümber palava pudru, vaid teemat püütakse valdavalt lihtsalt ignoreerida.
Meid on valitsenud valitsused, mis on oodanud lunastust ja lahendust majanduskasvust ja korras rahandusest, nüüd on aga võimul seltskond, kes loodab vähemalt paberil parandada situatsiooni maksumaksja raha senisest jõulisema riikliku ümberjagamise ning kodakondsuspoliitika ja sisserändereeglite lõdvendamisega. Viimane aitab kindlasti parandada rändesaldot, võib-olla leevendada ka tööjõupuudust, kuid kindlasti ei aita see vähimalgi määral kaasa eestlaste arvu kasvule.
Kui heita pilk Eesti ajalukku, siis on meid alati aidanud edasi just julged ja ebakonventsionaalsed otsused; sellised käigud, mida nende tegemise hetkel on peetud lootusetuks või ebapopulaarseks. Olgu selleks Konstantin Pätsi otsus 1918. aasta lõpul astuda punaväele vastu ja Eesti iseseisvuse taastamine 20. augustil 1991. Miks mitte ka Mart Laari majanduspoliitika 90. aastate alguses, mis mõjus paraja šokiteraapiana ega lähtunud kindlasti rahva enamiku lühiajalistest soovidest ja mugavusest. Sama puudutab ka mõtet sellest, et lapsevanemad võiksid teostada oma laste valimisõigust kuni laste täiskasvanuks saamiseni. Oluline on mõista kahte eeldust: esiteks ja kohe kindlasti mitte ei tähenda lapsevanematele lisahääle andmine laste kaasamist poliitikasse, vaid lapsevanematel niigi oleva eestkosteõiguse täiendamist; teiseks tasub alustada arutelu küsimuse põhimõttelisest poolest ning keskenduda rakenduslikule küljele hiljem.
Väljapakutud idee mõjub ootamatult olukorras, kus ühiskond on üha enam ja enam oma vanemate inimeste nägu ning erakonnad orienteeruvad suurele ja üha kasvavale vanuserühmale. Nood ei hoia ühiskonnas oma häält vaka all – milles pole mitte midagi halba. Kindlasti on vanemate inimestega arvestamise puhul oluline, et tulles vastu eelkõige just pensionäride soovidele, on poliitikutel kerge anda lubadusi pensionide, toetuste ja soodustuste tõusuks; rääkides aga täna sündivate laste heaolust ja tulevikust, pole eriti lootust kiirelt ja kergelt hääli juurde võita.
Osalt lühinägelikkusest, osalt hea õnne, kestva majanduskasvu ja imede peale lootmisest oleme ennast nurka värvinud. Meie praegune pensionisüsteem ütleb üles mitte kauges tulevikus, vaid nüüd ja praegu. Mitte minusuguste, 1970ndate lõpul sündinute ja minust nooremate, 80ndate põlvkonna inimeste eluajal, vaid süsteemi ähvardab krahh juba tänaste pensionäride jaoks. Praeguse valitsuse maksupoliitika, mis pani ebasoodsasse olukorda töötavad pensionärid, annab väikese eelaimuse selle kohta, mis ootab ees – mitte küll riigi pankrot, kuid olukord, kus pensionide maksmiseks lihtsalt ei ole enam raha. Või tullakse üha kasvava pensionäride hulga soovile veeta väärikat vanaduspõlve nii kaugele vastu, et riigi ülejäänud funktsioonid rahapuuduse all kannatama hakkavad.
Mida siis teha? Tuleb anda tugevam hääl meie arvuliselt väikese noore põlvkonna sellele osale, kes panustab rahvastiku taastootmisse, neid tuleks premeerida. Ja mitte rahaga, vaid nende volituste laiendamisega. Kuna lapsevanematel on niigi eestkosteõigus oma alaealiste laste üle hariduslikes, meditsiinilistes, sotsiaalsetes ja õiguslikes küsimustes, siis on õigupoolest suisa veider, et see ei laiene ka valimistele.
Tõsi, keegi ei oska öelda, milline erakond võidaks kõige rohkem, kuidas see mõjutaks nii kohalike volikogude kui riigikogu koosseisu. Üks on siiski selge: tegu ei ole ebademokraatliku meetodiga, sest jutt ei käi valimisõiguse ühetaolisuse põhimõtte murdmisest, vaid pelgalt sellest, kellel on teatud olukorras õigus kasutada kellegi häält. Võimalik, et sedalaadi muudatuse loogiline kaasanne oleks valimisea langetamine. Võimalik, et see eeldab muidki muudatusi valimisseaduses, kuid need on vaid tehnilised küsimused, mis on lahendatavad eeldusel, et leidub hea tahe.
Hea tahe tuleb aga üles leida, sest on selge, et Eesti demograafilist olukorda ei saa parandada raha ümberjagamise, investeeringute ega kindlasti mitte sisserände arvelt. Seda peame me tegema ikka ise. Ja kui me selle jaoks mõtestame ümber, kuidas me omal maal demokraatiat niimoodi rakendame, et see meie riigile ja rahvale kõige enam kasu tooks, on see tõesti vaid meie eneste asi. Ning üks aasta enne valimisi on õige aeg nende asjade üle arutleda.
Peeter Helme on Vikerraadio kirjandustoimetaja.
