„Seltsimees laps“ puhastab ja vabastab
Vaatasin filmi „Seltsimees laps“ vaiksel kevadpühade ajal ja kogu stalinlik võltsoptimistlik lapsepõlv tuli kohinal ammu taamale surutud salamälust tagasi – alates kolme karu kommidest, millega mindki lohutati, kui midagi halba juhtus; reipast geor-gotsast riideekraaniga raadios kuni meiegi pere valusate saladusteni, et ema vennad olid tapetud metsavennad; et isalt nõuti lahutamist, kui ema seitsmendat kuud mind ootas, sest ema oli „kulaku“ tütar. Ka minu isa ei lahutanud ja kaotas seepärast töö. Igas eesti peres on oma karm Nõukogude aja lugu, mida see film üht- või teistpidi läbi valgustab või riivab. Aga „Seltsimees lapse“ valgus pole mitte KGB-lik prožektor-näkku-lõikav, vaid vastupidi – leebe päikeseloojaku eelne valgus, mis paistab läbi puulatvade või õunapuuokste ja mis kuldab üle ka kõige ängistavamad stseenid ja võikamad hetked.